Et mitte end nii tõsiselt võtta

Nii...mu oma tilluke blogi, ("tilluke" on üks parimaid sõnu) vähemalt siin saan nii edev olla, kui ise tahan. Ühel õhtul ma siis mängisin http://www.taaz.com/ lehel jälle natuke haiget jänest ja proovisin soenguid






Vasakul u m b e s selline soeng nagu mul endal praegu...brünett ja peened blondid triibud. Parem on muidugi hoopis parem, sest pilt ise on ka ilmekam

Ja blondina...siis, kui ma rohkem fanni hääviks...vaevalt. (Ma ei saa aru, mis mõnedel meesolevustel selle blondi fetišiga on...või noh, võib-olla saan ka...aga tegelikult ei ole seal vahet) Mina isiklikult arvan, et brünett sobib mulle paremini, kuigi mu kallis sõbranna oli lausa omasooiharaks hakkamas seda esimest blondi nähes. "Shakira Shakira, never really noticed she could dance like this.." jne :)

Homme jälle ülikooli. Ma lausa ootan, sest lõpuks, üle poole aasta, saab jälle hispaania keelt võtta. Seekord siis Juan Carlosega. Ja Erasmuse asjaga peaks ka hakkama tegelema, et siit ükskord mõneks ajaks ometi ära pageda...aga kogu seda paberimajandust ma ei tahaaa

Kõrvaline, aga tähtis

Oi, praegu playlisti mängima pannes tuli meelde, kui ma kunagi püüdsin "Si tu supieras" laulu pähe õppida ja ei teadnudki veel, et seda laulab Alejandro Fernandez, kelle imelise hääle ma hoopis palju aastaid hiljem enda jaoks avastasin. Ma võisin olla 8-9 aastane ja kirjutasin vihikusse kuulmise järgi hispaaniakeelse teksti ja püüdsin seda tähtsa näoga pähe saada. Oi, praegu tahaks seda teksti näha. Üldse oli mul komme häid laule telekast kassetile lindistada ja siis kõik, kes ümberringi olid, vait sundida...vahel muidugi jäi Tõnise meelega tehtud trampimine või isa "Haige jänes" sinna peale. Oh armsaid aegu!

Tulevane

Nojah, jälle see vana teema. Hehe, edaspidi hakkan siin ainult tähtsatel teemadel sõna võtma...of course. Aga ma leidsin, et ma tean, milline mu tulevane mees, kui ta tuleb või kui mina ta leian, olema peaks. Ma ei tahaks küll copyda, aga nagu üks näitlejanna ütles: "I'm waiting to meet a man who has more balls than I do."
Vot nii!

Kust tulevad kõik meie hädad

...ikka lapsepõlvest...ilmselt
Ma olen seda arvamust alati jaganud, kuigi enda lapsepõlve üle pole mul olnud põhjust kurta. Aga see artikkel sõltuvussuhetest, millele ma puhtjuhuslikult peale sattusin, on ikkagi päris valgustav

http://kenetruve.com/misseeon.html

Kuigi teisest küljest, kui nii paljud inimesed ei oleks juba lapsest saadik "katki", ei oleks maailmas ka nii palju ilusat luulet, maale, raamatuid, kõike, mis peaksid lohutama "kaas-katkiolijaid" ja näitama, et keegi teine tunneb veel samamoodi. Sel juhul oleks olemas võib-olla ainult alatasa rõõmsad, ratsionaalselt mõtlevad, endas mitte kunagi kahtlevad peaaegu robotid. Kes teab...
Juba film "The secret" pani mind kunagi mõtlema, et kui tõesti on võimalik visualiseerida ja mõelda oma unelmad tõelisuseks ja kui kõik seda tõesti saavutaksid, siis ei oleks ju olemas kunsti, või noh, seda melanhoolset kunsti, ainult happy happy happy...
Täna alustasin just Kafka "Protsessi" lugemist, kuna ma polnud seda kunagi lugenud ja tahtsin teada, milles kogu see kära selle raamatu ümber seisneb.
Tolles artiklis siin räägitakse samuti Kafkast:

"Inimesed vajavad elus erinevaid väljakutseid ja kutsungeid, mida ka paljud andekad ja kuulsad lähisõltuvad on loonud maailma erinevate vahenditega. Franz Kafka poleks kunagi osanud luua oma kummalist ülisotsiaalset maailma, kus inimese personaalsus kaotab oma piirid ja inimesed ainult toimivad, käituvad ("act"), selle asemel, et elada ja olla, kui tema suhted oma võimuka isaga poleks olnud just sellised nagu nad olid. Kafka kirjutas oma lapsepõlve mõjutustest (peamiselt suhtest isaga) alguse saanud pideva üksioleku tunde ja võimetuse sõlmida endaväärseid inimsuhteid välja oma sürrealistlikes romaanides. Oma isale kirjutas ta nii:: " Minu kirjatööd kõnelesid sinust, seal kurtsin ma ju ainuüksi seda, mida ei saanud kurta sinu rinna najal. See oli sihilikult pikale venitatud jumalagajätt sinuga, ainult et see jumalagajätt oli sinu poolt peale sunnitud, ent kulges minu poolt etteantud suunas." (F. Kafka, "Kiri isale"). Ise ei näinuf Kafka oma töödes midagi erilist, sest ta pidas end oma elu tõelises eesmärgis - tõelise läheduse leidmises ja lähedaste inimsuhete sõlmimise ja ülalpidamise oskuse omandamises - ebaõnnestunuks. Nagu ta ise enda kohta kirjutab:" Vihjasin juba, et olen kirjutamises ja kõiges, mis sellega seondub, teinud kõige minimaalsema eduga väikesi iseseisvus- ja põgenemiskatseid: edasi need suuremast ei vii." (sealsamas). "

Dalist omakorda niimoodi:

"Salvador Dali poleks suutnud luua enamust oma loomingust ilma oma naise Gala toetuseta. Nagu Dali ise avameelselt kirjutas: "Kui teda poleks olemas, poleks üldse mitte midagi." (Salvador Dali, "Geeniuse päevik"). Hoolimata oma enesekesksusest ja nartsissismist oli Dali Galast suuresti sõltuv, oma (mitmel moel) inspireeriva naise toel ja tema jaoks lõi ta paljud oma kuulsad kunstiteosed. Selline elu sobis talle. Ja ilmselt sobis see ka Galale, tema naisele."

Con solo una sonrisa

Naeratus...see päästab kõik
Ka võõra oma
meenutab midagi
Paneb meid tagasi võtma
varem loobitud kriitikanooled,
otsustavad loobumised,
uuekssaamised
Huvitav...

Ma lihtsalt armastan Luis Royo maale

Muhu ja lohu teooria

Muhu ja lohu teooria, mille üks inimene välja pakkus...väga õige kusjuures
Ehk siis...targad ja edukad mehed valivad endale naiseks ilma arvestatava mõtlemisvõimeta tibina, et keegi neile alt üles vaataks ja hetkegi ei kahtleks nende jumalikkuses.
Targad ja ilusad naised armastavad täielikke luusereid või lihtsalt neid, kes nende naistega midagi peale hakata ei oska ja kel on hoopis muud eesmärgid (tihti neid eesmärke polegi).
Oo ei...see pole mingi feminism, mis siit läbi kumab, aga lihtsalt...too teooria peab paika.
Aga elu peab ju ikka lõbus olema, eks...nagu filmis...oleks ju natuke igav, kui kõik olekski ideaalne. Haha

Naljakas

Naljakas, kuidas ma võin siin ükskõik mida öelda, aga ikkagi ei ütle...

Naljakas, kui mitu postitust ma olen juba tänase öö jooksul teinud...

Mõnikord tundub, et selleks, et tulla välja vaid oma mõtetega, peab sulguma mõneks ajaks täiesti endasse, mitte lugema kellegi teise blogi, raamatuid, tsitaate, ajakirju, ajalehti, mitte küsima kellegi teise arvamust. Aga ikkagi...see ei tundu õige...ma teen enamasti just vastupidist. Mida rohkem eri arvamusi, seda parem...võib kas nõustuda või vastu vaielda ja oma arvamuse neist eri arvamustest kokku panna...mõnikord teisiti ei saagi, kui teadlikult või alateadlikult teiste arvamusi kombineerides...kui ajuvaba see ka ei tunduks.
Samas, praegu siin pleier kõrvas, isegi mitte istudes, vaid kiirelt trükkides arvuti taga seistes, hakkab mulle tunduma, et ma hakkan juba jama ajama...muusika ka segab natuke
Ma olen vist üks neid, kes ei suuda muusikaga keskenduda, vaid hakkan mõttes kaasa laulma...
Peabki vist natuke laulma ja tantsima enne külma voodisse tekkidekuhja alla pugemist :)
Ja millegipärast on tegelikult kaks tundi varasem aeg, kui siin näitab

Viva la vida!

Naljakad väljendid need..."südamele panema", "tugev olema"
"eks kunagi räägime/näeme"...lihtsalt

Ma tulin sinu juurde ja sain teada, et sa ei ole see, kelleks ma sind pidasin, kuna sa ei mõistnud mind või ei tahtnudki mõista. Aga selle üle ma ei kurvasta...enam. Ma olen õnnelik, sest ma armastan elu...mis siis, et see viimane kõlab nagu endale vägisi kinnitatav mantra. Aga ei, maailmast tõesti ei saa ära tüdineda, sest õnneks ei ole neid maailmu ainult üks...

Üldistan inimsuhted otse eluks, mis? Ma oleksin saanud elada ka ühes maailmas...tegelikult. Või oli see tegelikult sinu maailm? Nii sinu, et ei puutunud üldse minusse. Jah...

Öö ja päev, kuu ja päike...

Mulle tundub, et mul ei ole piisavalt kirjanduslikku annet...veel. Aga seda ma tean ka, et kunagi kirjutan ma raamatu

Ma ei oska õigel ajal magama minna. Vahetaksin öö ja päeva ära kui saaksin...kuigi võib-olla varsti vahetaks jälle tagasi

Ma ei taha midagi tehes kedagi matkida või olla kuiv ja tavaline, selline tüüp, kelle ma ise peaaegu alati ära tunnen ja siis teise lehekülje ette keeran või ära lähen. Kuigi samas, ei ole olemas ju liiga tavalisi inimesi, vaid ainult tavalised tähelepanu mitte tõmbavad maskid. Vahel on nad siiski inimese külge juba kinni jäänud

Kellegi naine

tahaks olla kellegi naine,
omamoodi muusa
ilma, et tunneks end üleliigsena,
ülehoolivana, ülehoolitsetuna,
üliinimlikult tugevana
või nõrgana, tujukana
peaksin teadma nüüd,
mida ma e i taha

ja veel...
ei taha kunagi kaotada ennast
kunagi

ainult hingesugulus
või miski selle sarnane,
on ainus, mis veel päästa võiks
ei ükski parfüüm,
aitäh!
see polnud see,
kõigest rabe tunnete vahetamine
katsutava asja vastu,
mis nõudis mult õnnelik olemist
mangus mult naeratuse
ja soojad sõnad,
mis oleksid pidanud kuuluma
mõnda teise päeva