Armas avastus

Üllatav oli veel see, et deviantArt'is oli grupi FotógrafosLatinos (ehk siis muidugimõista Latiinofotograafid) mehhiklannast omanik saatnud mulle liitumiskutse, kuigi klubi peaks olema ainult lõuna-ameeriklastele, hispaanlastele ja portugallastele. Hehe, eks mõnede mu piltide ja nende pealkirjade järgi oli ta siis oletanud, et ma ka latiinoklanni kuulun...kuigi mu asukohaks on ikkagi Eesti märgitud ja nimi on samuti vastav, aga no ma siis võtsin kutsekese vastu. Leiabki kergemini üles fotograafe oma lemmikmaadelt. :) Ja selle peale oli täna juba postkastis uus kutse, liitumaks iFotógrafo (samuti hispanoameerika fotograafide kogunemispaik) grupiga...jälle liitusin. :) Need grupid DA-s on selle mõttega tehtud, et kui pilte submittid, siis saad valida, kas sa paned need üles paralleelselt ka oma grupi galeriisse...kui paned, siis on su pildil loomulikult ka rohkem publikut vastavast grupist. No see selleks. Armsalt naljakas igatahes. :) Üldse pole ma nii ammu midagi oma DA galeriisse pannud...sel põhjusel, et see leht on lihtsalt...lõputu...kui sinna lähed, siis jääd sinna tundideks avastama. Ja inspiratsiooni peaks ka uuesti üles leidma.

Veidrad tundmused

Eile käisin emaga õhtul korra Märjamaa Gümnaasiumis...tal oli sealt mingeid pabereid vaja. Oli just pimenenud ja me ei pannud tulesid põlema. Hämar, täiesti tühi koolimaja...nähes neid treppe sellises vaikuses ilmub mällu tahtmatu ja veidi klišeelik meenutus tollest pead valutama panevast saginast, mis seal siis iga päev valitses, kui ma ise selles koolis käisin. Olen sinna vahepeal kahe aasta jooksul paar korda päeva ajal sattunud, aga see haudvaikus ja hämarus panid lausa seisatama ja saatma pilku ringi käima neil pimeduses kõrguvatel treppidel. Mu silme ette kerkis oh-kui-filmilik taasesitus iseendast kaheteistkümne aasta jooksul neidsamu treppe mööda astumas, jooksmas, naermas...üles ja jälle alla kulgemas sadu, isegi tuhandeid kordi. Mu minevikumina tuhises oleviku-/tulevikuminast vuhinal mööda ja ei osanud isegi aimata, et ma tulevikust teda vaatan. Haha, nagu "Võluväe" osa, eksole. Jah, aja vool on kiire...ja põnev. Huvitav on ka vahelduseks ajas tagasi minna, vähemalt mingisugusel tunnetuse tasandil. Tahaksin hea meelega teada, kus on need kohad maailmas, mida ma siiani avastanud pole, kuid kuhu ma palju aastaid hiljem tagasi minnes midagi sarnast tunnen ja vaimusilmas selgelt minevikusündmusi näen. Teine on Müüsleri küla Järvamaal, aga see on juba teine (ja tüütu) jutt, kuidas ma end kunagi selle väikese küla ja selle metsade printsessiks kujutlesin. Sinna tahaks suvel väga tagasi minna. Neid kohti tuleb veel...kindel see. Samas ei taha ma aga midagi liiga ette teada.
Mõned teised vilistlased olevat ka sinna kooli uuesti sattudes öelnud, et mujal on aeg edasi läinud, aga siin koolis seisab paigal - midagi ei ole muutunud. Võib-olla moodustab selle tunde kogemus, mille on jätnud üle poole elu samas koolis käimine või hõljub selles koolis tõesti mingi omalaadne vaim, mida tunneb eriti just selle maja suurtes tühjades koridorides seistes, kui sagin on eemaldunud. Tekib tunne, et ka siis, kui sina aupaklikult ukse kinni keerad ja sealt ära lähed, jääb vaikus püsima...aga ei...igal esmaspäeva hommikul on see tagasi...ja see on hea. Vaikse koolimajaga vastakuti seistes, õigemini selle sees, tuleb meelde nii hea kui halb ja sa ei teagi, kas peaksid selle maja nn vaimuga dialoogi astuma või piisab ka vaikusest, et kõike öelda. Siis sa aga taipad, et sa ei oskakski midagi öelda ja pole vajagi. Nagu mõne inimesegagi...olgu siis lähemast või kaugemast minevikust...võime ju öelda tähtsusetuid asju ja meil oleks ka võib-olla öelda midagi tähtsat, aga me saame aru, et see poleks tähtis...ning vaikida on uskumatult vabastav.

Te vi en mis sueños una noche y solo sueño desde entonces

Ma ei räägi praegu üldse endast, aga ma arvan, et tõsiselt ÜLE oled sa siis, kui on igati läbi katsetatud ja kindel, et ühiseid pilte vaadates sul enam pisar silma ei tule.

Ei saa öelda, et ma midagi TEAKSIN, aga ma usun, et ei ole suhteinimesi ja mitte-suhteinimesi, on ainult tunded või nende puudumine. Inimene, kes enne oli truu, teises emotsionaalselt kinni "suhteinimene" võib palju rohkem vabadust ihaleda ja tunda end uues suhtes tihti justkui vangistatuna...nagu tema eelmine partner temaga. Ning see, kes nii väga vabadust ihaledes vanal suhtel minna lasi, ei pruugi oma vabadusega eriti hästi toime tulla, tal on raske, kuigi ta seda ei oodanud, tema silmaalused muutuvad tumedaks ja teised võivad kinnitada, et mingist rahulolust pole tema puhul ilmselt juttugi.

On inimesi, kelle meelest on alati olemas liiga palju valikuid ja kes tahavad kõike ja mitte midagi (selle liigitusega lähen ma natuke vastuollu eelmise lõiguga, aga mis ei oleks täis vastuolu), samas kui on teine tüüp inimesi, kes tahavad kõike VÕI mitte midagi, kuid on siiski, vähemalt nooremana, valmis leppima ka mingi vahepealse variandiga. Ja esimesed teevad teistele haiget...alati. Võib-olla ka vastupidi. Mingil perioodil kindlasti. Kuigi tunded siia ei puutu, esimestel tekib ainult kaotustunne, nagu mõne asja puhul, mis vahel rõõmu tegi.

Ma tahan päikest ja Eestimaa suve...Eestimaa...kuna sügisel ma sinust lahkun.

365 päeva stiihiaid tagasi

Ma ei tea täpselt, mis täna kinodes jookseb, aga täpselt 365 päeva tagasi jooksis Kosmoses igatahes "Operatsioon Valküür" ja Plazas "He's just not that into you".

Kiiresti kiiresti postitan, et tänane ei muutuks homseks. 5, ei 4 minutit veel jäänud.

Poleks uskunud, et ma melanhoolitsema hakkan, aga paar korda täna see ikka juhtus.

Miks see päev siis õigupoolest nii tähtis on, ah?

3 minutit...

Niimoodi siis...

See olin mina täna õhtuks. Tõsiselt äpardusterohke ja mark päev oli kuidagi. Imelik, ma tunnen piinlikkust väga harva, aga täna sain millegipärast mitu korda tunda, kuidas veri näkku tõusis. Ma suutsin paar korda väga tobedat teksti suust välja ajada. Esimene kord algas kell 8 hommikul hispaania keeles, aga see oli vähemalt naljakas. Nimelt me hakkame hispaania keele rühmaga tegema internetti hispaaniakeelset ajalehte (ilmselt ühekordset) Eesti kohta. Carlos siis küsis kõigilt ja pani kirja, et umbes mis teemadel me tahaksime kirjutada. Ma siis ütlesin, et ilmselt midagi kultuurist või kunstist...selle peale ta küsis veel midagi, aga ma ei kuulnud klassi teisest otsast ja oletasin, et ta küsis, et mida täpsemalt...ning vastasin, et ei tea. Tegelikult küsis ta hoopis seda, et mis mu perekonnanimi on, et seda kirja panna. Yeah yeah, the secret is out...tihtipeale ma EI MÄLETA, mis mu perekonnanimi on. Hommikul kell kaheksa ongi ju raske sellist asja meeles pidada eksole. ;) Prantsuse 20. saj kirjanduse lektüüris (mis on pr. keeles) vastasin ma ka korra midagi erakordselt punastamisväärset, aga seda konteksti oleks liiga pikk lahti seletada. Enne seda kuulsin veel, kuidas üks tüdruk ütles, et oli eelmisel aastal Prantsusmaal vahetusõpilaseks, aga talle ei meeldinud ning et on praegu Eestis väga rahul. Hmm...tavaliselt naljalt vist sellist erasmuslast ei leidu, kellele poleks meeldinud. Aga okei. Ehk mulle ikka meeldib...ma ei hakka oma pretensioone siinkohal üldse esitama, et tegelikult tõmbab mu süda hoopis sinna ja sinna hispaaniakeelsesse riiki. Lõuna-Ameerikasse, eriti Mehhikosse (ja Argentiinasse, ja Peruusse...) lähen ma ükskord niikuinii! Ma olen Prantsusmaa üle väga õnnelik...ma tahan eri kogemustele ja kultuuridele avatud olla ja selles raskes keeles ometi korralikult rääkima hakata (haha, kui ma olen püüdnud ühe erasmuslasest prantslannaga tema emakeeles midagigi rääkida, siis on ta alati suht arusaamatu näoga...kuigi ma ise pean oma hääldust mitte just halvaks...ja selle peale lülitun ma sellelt ajutöölt hispaania või inglise keelele üle. Ilmselt on asi selles, et prantslased tõesti ei saa aru, kui kõik sõnad eraldi välja hääldatakse...kõik peab ikka ühe vulinaga tulema)...ja loomulikult kõige paremini õpetavadki raskused.

Ja siis hakkas veel päeva lõpetuseks "lummavat" lund sadama, kui mul oli just kevadiselt lühem seelik seljas. Koju minnes poes alumiselt riiulilt millegi järele kükitades käis veel põlvest mingi raks läbi (niikuinii BodyPumpi tagajärjed, kus kangiga kükitama peab), nii et arvasin, et nüüd lonkan koju, aga õnneks ma end ikkagi ei vigastanud. Tegelikult on kõik need mured ju NII tühised...Aga lõpuks ma tulin koju ja sõin päikeselist mangot. Proovisin seda soolaga ka nagu Ladina-Ameerikas vahel süüakse, aga ei ütleks, et niimoodi eriti hea oleks. Heh...hea, et kaelast ära sai selle virina! Vahel on lihtsalt selline päev, et tuleb nii ruttu kui võimalik uks enda tagant kinni tõmmata...

Prantsusmaa, siit ma tulen!

Juhheeeeiiii...(kohustuslikud õnnehüüded tulevad NÜÜD) ma sain ERASMUSEGA pooleks aastaks Prantsusmaale Nantes'i ülikooli! See siis oligi see tõde, mis sel nädalal selguma pidi pärast eelmise nädala vestlust. Septembrist jääb Eesti mõneks ajaks minust selja taha...oh rõõmu ja kurbust...rõõm kaalub muidugi igasuguse võimaliku kurbuse üle!

Nantes on 50 km Atlandi ookeanist ja seal pidi isegi detsembris ujuda saama, kuna ookean püsib veel piisavalt soe. Linnast voolab läbi Loire'i jõgi. Laura hakkab elutsema minust 40 minuti sõidu kaugusel Tours'is...hakkame teineteisel külas käima ja muid väikseid trippe tegema. :)

Huvitav on veel see, et USA ajakiri Time kuulutas Nantes'i 2004 aastal parimaks linnaks Euroopas, kus elada. ("the most livable city in all Europe"). Sama on väitnud ka prantsuse "Le point". Kuigi pole vaja loomulikult mainidagi, et sellised edetabelid on alati väga suhtelised.

I did it

I did it! Well I'm not sure yet if I did but I did it! Mulli käisin ajamas, kui asi kokku võtta...vähemalt 30% mu jutust oli täielik mull (nagu peab ühesõnaga), ülejäänu aga välise rahu ja viisakuse segu. Ma hingasin enne sügavalt sisse-välja ja õnneks see aitas. (Muuseas, tegelikult peaks kogu aeg sügavalt hingama, aga me unustame selle alatasa ära...Gunnar Aarma rääkis raamatus "Inimese vägi", et meie heaolust moodustavad 70% õiged mõtted, 10% õige toitumine, 10% piisav liikumine ja 10% õige hingamine. Loogiline.) Tund aega enne ei arvanud ma küll, et mingisugune närvens sisse võiks tulla. Järgmisel nädalal kuuleb t õ d e. Nii nali, et millegi saavumiseks peab nii igitobedaid asju harrastama.

Huh, nii...nüüd võib jälle igapäevaste asjadega tegema hakata...filosoofia, ma tulen! Hea, et sind veel ainult kaks nädalat jäänud on tegelikult, sest sa röövid mult sama palju aega kui ma ise kord kelleltki teiselt. Nüüd on minu kord mõelda ja öelda: "I love you but stay the hell away." hehe :)

Ou jejja

Haha, Jon Lajoie tsitaadid on ikka parimad. Väljavõte "A message from the road" videost: "I totally got laid a few days ago in Nashville. Well not technically get laid but let's just say that a homeless guy punched me in the p***s and stole my shoes. Aah yeaa!"

"Life lessons with Jon Lajoie": "My grandmother once told me: Jon...If you wanna be successful in life, forget about it cause you're a retard. I'm not sure what she meant by that but...I'm pretty sure it's good advice."

http://www.youtube.com/user/jonlajoie#p/u/14/a0BAC_Yu2fk

corazón espinado

ay, corazón espinado

sera posible bailar

en tus ojos

al son de alguna canción bonita,

algun dia que me quieras

mirar

y no me quieras

tocar

pero tocame también

si te suena bien

pero sin futuro

solo una noche

haciendo nada

que no nos gusta

la vida

debe ser feliz

o no es lo que quisiste?

oh broken heart

will it be possible

someday

to dance in your eyes

to some beautiful song

when you want

to look at me

and not to touch me

but touch me

as well

if it sounds good

to you

but without a tomorrow

only for a night

doing nothing

that we don't like

life

is meant to be happy

or is it not

what you wanted?

Väikesed mitteriimuvad värsid hüppasid ühest lühikesest uitmõttest pähe...Mana ja Carlos Santana "Corazón espinado't" kuulates. Inglise keelde oli seda praegu lihtsam ümber panna kui eesti keelde...mitte küll väga rida-realt ja sõna-sõnalt...aga hispaania keeles kõlab see üleni kuidagi loomulikumalt.

"Welcome"

Euroopa Liidu Maja filmiõhtud on päris lahedad, isegi veini saab ja puha. Mida mina küll ei mekkinud, sest jõudsin täpselt filmi alguseks. Täna näidati seal Philippe Lioret filmi "Welcome"...Kirjeldan veidi sisu, kuigi seda filmi peab lihtsalt ise nägema, et kõike mõista. 17 aastane iraagi poiss Bilal põgenes Prantsusmaale...kohalejõudmiseks kulus tal ei rohkem ega vähem kui kolm kuud. Ta ei põgenenud lihtsalt parema elu peale, vaid eelkõige tahtis järgi jõuda oma tüdrukule, kes koos perega oli emigreerunud Iraagist Inglismaale. Bilalil tekkis plaan üle väina Inglismaale ujuda, kuna ta mõistagi ei saanud oma põgenikustaatuse tõttu väina muul moel ületada. Bilal tutvus Prantsusmaal ujumistreeneri Simoniga, kellega tal mõne aja pärast tekkis peaaegu, et isa-poja suhe, vähemalt emotsioonide tasandil. See oli armas. Kusjuures alguses oli Simon põgenike vastu meelestatud samuti nagu iga teinegi...siiski ajapikku kutsus ta Bilali isegi enda juurde elama, kuigi see oli talle endale pidevalt kontrolliva politsei tõttu ohtlik. Samal ajal tahtis Bilali tüdruku ülirange isa teda Inglismaal vägisi mehele panna (tüdruku nõole). Bilal püüdis kaks korda Inglismaale ujuda, et oma armsamat näha ja temaga abielluda. Ta oli tüdrukuga tuttav olnud juba kolm aastat, kuid ei saanud tüdrukuga tema isa tõttu peaaegu kunagi kohtuda. See oli selline armastus, mis tekitas nii armetu tunde, kuna tundub, et see peaaegu ei ole reaalne (siin, kus inimesed ainult loobuvad teineteisest ja muud ei teegi), samas oli Bilal aga väga mõistlik ja eesmärgikindel. Esimesel korral korjati ta keset ujumist laevale ja saadeti külmast sinisena tagasi Prantsusmaale. Teisel korral...enam nii hästi ei läinud...

Kurb film...pisaraid oli mõnes kohas võimatu voolamast takistada. Ja see pani rohkem kui varem ka põgenikele mõtlema...selles mõttes, et kõik nad ei ole ju üldsegi räpased pätid. Paljudel on tolles riigis, kuhu nad nii väga end sisse smugeldada üritavad, keegi kallis ees...tema juurde saamine on aga omaette teema. Seaduse ees koheldakse kõiki võrdselt...kohtunik hüüab: "Järgmine, ärme raiska aega", saadab tagasi kodumaale ja ongi kõik...enne sured, kui saad seda, mida tahad.

Igav ei hakanud selle filmi jooksul igatahes kordagi.

Meooww

See pilt ajab mind iga kord muigama. Aga noh..ei ole kassipilti, mis seda ei teeks.

Vici juba ütleb, et Marru mäletab kohtadest, kus ta käinud on, ainult neid, kus ta kassi näinud on. :)

Sest me oleme noored

Veidrused jätkuvad...ma võin enda üle uhke olla...mu uus saavutus on lahtilaskmise oskuse omandamine. Üks etapp jälle läbi, võib ilmselt öelda. Naljakas, milline mõistmine pärast mittemõistmise torme ja vaikimisi. Kui ei ole määratud, siis ei ole määratud. Saatus annab endast alati väga selgelt märku...eks kõik on tõlgendamise asi, võib ju ka pisaraid neelates ja hambad ristis midagi teha, aga märguanded on alati suhteliselt selged. Ma tõesti usun, et kõik suhted, ka sõbrasuhted, tulevad meie ellu selleks, et neist midagi õppida ja igakülgselt, eriti hingeliselt areneda. Elu muutvad suhted ei pea olema eluaegsed, kaugel sellest...aga muidugi võivad olla. Tavaliselt on need sel juhul eluaegsed eri tasanditel...