Bizarreness

Justkui mul oleks kohustus siia mingeid hämaraid postitusi teha, hehe.

Jälle muutused...teises suunas

Ilmselgelt ma ei tunne veel iseennastki...päris metsik. Kuidas..? See polnud ju mina...ilmselt tol hetkel ikkagi olin. Raske öelda miks, aga ometi nii lihtne...

I want to wake up with a smile on my face

Väljas on veebruar täna
ja orgudes ruskavad pajud.
Ennast su südames näen:
nõnda rahu mu meeltesse vajub.

Mõtlen: kui üksik ja valge
jäi lapsepõlv maamajja maha.
Surnute korjatud köömneid
ja tumedat meekärjevaha

otsekui hõnguks sealt nüüdki
ja otsekui oleks mu pihud
mustlepa verega võitud
ning vislapuuvaiguga ihu.

Niikaua taevasse vaata,
kui lumed on sadanud alla.
Lumed on vaiksed ja kerged
ja lumede juuksed jäid valla

paljaste võrade kohal,
kus õõtsuvad hõõguvad tähed.
Niikaua lumesse vaata,
kui aupaiste vajub su pähe.

Hirme on maailma kohal
ja kesköiti avardub tuba.
Mis keeles ma paluma pean,
sest surm on meid silmanud juba?

Niikaua lehitse aastaid,
kui haljus on sadanud alla.
Väljas on veebruar täna
ja lumede juuksed jäid valla.

Kuhugi minna ei ole,
sest aja sõnad on valjud
otsekui iilingud lauskmaal
ning nende eest pagevad paljud.

Kannatus tuleb ja läheb
näoga, mis võõras ja tuttav.
Kannatust suudlen su otsaees.
Ma ei häbene nutta.

Viivi Luik

Seda luuletust lauluna võibki kuulama jääda...näiteks Kait Tamra ja Tajo Kadajase esituses. Ja praegu on just õige aeg...väljas on veebruar...

Chill

Chill päev oli täna. Pikk-jalg 9 on nii mõnus koht nimega Bogapott - kohvik ja kunstiateljee. Kristiine tutvustas. Sinna võikski jääda...uni tuleb peale sellest mõnusast mahedast valgusest ja inimesi on ka vähe...pisike koht, kuigi kahel korrusel. Inglikujukesed lendlevad pea kohal, kui lauas istud...mul on tunne, et seal on päris inglid ka...nagu nad igal pool on, aga seal on rohkem. :)

Peaks praegu sammud BodyPumpi seadma. Ma arvasin, et kangidega kargamine pole päris minu teema, aga tegelikult päris lahe on...Combat on veel lahedam, aga sellest tüdineb ka vahepeal ära.

Ohohoo

Oijaa, palju on paari päevaga juhtunud! Kuigi põhiliselt ainult jutu tasandil. Ajapuudus...tahaks selle nii väga kuhugi paksu metsa virutada! Ma olen nagu õnnelik, aga samas ei ole ka. (kes oleks, võiks küsida) Ma kardan jälle samade asjade pärast kannatama hakata, juba see toimubki. Esimesel päeval. Mis saab nii? Kõik lahendused, mis iganes selle teema kohta pähe tulevad, on kas sellised, et ma peaksin oma soovid ja tegevuse ümber hindama või kogu asja katki jätma. Õige lahendus oleks muidugi rahulikult võtta ja elu täielikult usaldada. Enne aknast välja vaadates mõtlesin, et tahaks lennata, või noh, aknast alla lennata, kuuse alla kukkuda. Teine pool on ka ses osas mõelnud, miks ta pidi üldse sündima...iseasi, kui tõsiselt. Hah, parajad eksistentsialistid sellised. Surm on vabadus...Ega tegelikult ei ole küll. Aga asi pole ju ometi nii hull, eksole. Hea on seda lihtsalt endast välja kirjutada, kogu täiega välja...

Ma tahan magada...

Kuigi võib-olla pöördun veel filosoofia juurde. Viigi loengud on lahedad. Ja ma nägin teda laivis ka...nice :)

They throw themselves away (and it's okay)

Täna on täpselt selline päev, kus tahaks nutta ja naerda ühekorraga. On nii palju head ja sama palju mõistetamatut, neid lapselikke "miks" küsimusi. Aga see on ilmselt hea, et me kõigest kohe aru ei saa. Võime ainult tunda, mis oleks õigem...ja õigem ei pruugi üldse olla see, mida see tunnetaja ise hetkel tahaks..eesmärgiks ei ole oma soovide mahasurumine, pigem vastupidine, aga me lihtsalt teame, et need tahtmised...ei ole õiged.

14. veebruar

EHI pidu ma ei näinudki...füüsiliselt poleks enam jõudnud end Pikale tänavale vedada. Viciga Kaia uues küünesalongis veinitades sai juba niigi palju nalja. Lumehange pole ka ammu kukkunud ja sealt tükk aega mitte püsti saanud. Ka pole keegi meid ammu nalja pärast (võib-olla ka väikesest ärritusest meie piinava kohaloleku tõttu) roppude nimedega kutsunud nagu Kaia tegi. Sellest saame ainult meie aru. :) Kui me siis Kristiinest jalgsi Faehlmanni tänavale olime jõudnud, vahepeal kabanossipeatuse tehes, oli küll alles südaöö, aga väsimus tappis. Aga vähemalt hea oli olla. Täna olen siin üksi. Saatsin Vici bussijaama, tegin suurema ringi päikesest säravas linnas, kui tavaliselt...kogu aeg tulid vastu paarikesed, vanemad ja vanavanemad lastega. Kõik tundus kuidagi helgem, aga äkki ainult sõbrapäeva pärast. Kuigi kevad on ka juba õhus.. Ostsin endale roosade pisikeste õitega armsa potilille, et miskit elavat ikka mu toas oleks. Tavaliselt ma ei märka eriti potililli, kui kuhugi lähen, ka kodus eriti mitte. Aga nüüd hakkan märkama, sest taimed tahavad ka hoolitsust ja aitavad luua head atmosfääri. Ma olen end nüüd selles osas harinud, hehe :)

Hakkasin praegu mõtlema et naljakas, et näiteks nimi Andres on olemas nii Eestis kui hispaaniakeelsetes riikides, kuigi teise rõhuga, Andrés. Kui see tuleb Andrew'st, siis ei tea, kas ka Eestisse on see nimi miskitpidi jõudnud Inglismaalt? Täpsemalt arvatavasti saksa "Andreasest". See, et nimekuju on sama, on ilmselt natuke ka selle teene, et eesti ja hispaania keele hääldus on sarnane (kui rõhud välja arvata). Tavaliselt on hispaania keele kõnelejad, erinevalt paljudest teistest, võimelised välja hääldama "õ" tähte...kuigi see oleneb ilmselt ka inimesest. Näiteks mu eelmine hispaania keele õpetaja, kes on Kuubalt, ütles "kino Soprus", sest tema jaoks polnud võimalik õ-tähte välja hääldada. Salsaõpetaja Mehhikost suutis aga vabalt öelda sõna "kõrv".

Ei tea, miks ma nii palju blogima olen hakanud. Aga pole erilist vahet, mida me teeme või tegemata jätame...niikuinii on peas kogu aeg kaks häälekest, kellest üks ütleb, et tee midagi, teine aga, et ära tee.

Peab vist hakkama prantsuse keele subjonctif'i tööks õppima. Hispaania keeles on subjunktiivil loogika, aga prantsuse keeles igatahes see puudub.

Igatsen oma kassi!

Polymeri viimane pidu

Niisiis...viimane pidu Polymeris...sakkis täiega, kui kasutada tiinekate sõnavara (kuigi neil on kindlasti juba moodsamad väljendid kujunenud, nii hästi ma eesti keele variatiivsust ilmselt ei tunne), kes end sinna karjade kaupa kohale olid vedanud. Läksime sinna siis kuuekesi kohale ja kogesime enam-vähem kõik tõeliselt sürri tunnet, et "miks ma end nii vanana tunnen?" Polymeris, kus enne oli mitu saali, mille vahel valida (samal ajal olid eri saalides laval erinevad esinejad), oli nüüd VIIMASEL üritusel, ainult üks saal...ja laval oli mingi uimane kahe-tüdruku-ühe-DJ bänd, kelle laulude sõnugi ei olnud võimalik dešifreerida...rääkimata sellest, et pehmelt öeldes raske oli nende muusikat kuulata (loe: kannatada). Ma tõesti proovisin ette kujutada, et ma naudin seda :) Kui nemad lõpetasid, oli vahepalaks valjusti makilt kostev akordionikääksutamine ja keegi loopis kurikaid, mida me teiste tagant lihtsalt ei näinud. Kuigi me olime seal võib-olla ainult 20 minutit olnud ja sissepääsu eest sinna hiirelõksu (kusagil oleks pidanud kirjas olema, et nüüd on neil ainult üks saal...näiteks kohe reklaamtekstis...suurte tähtedega!) veel sajase välja käinud, siis otsustasime ikkagi, et ei suuda enam, lähme levikasse...või siis lihtsalt koju, nagu õue jõudes parima ideena tundus...kojusammumine ja ma ütleks, järjekorras passimine, et Polymeri sisse saada, olid õhtu juures parimad hetked (no seltskonna jätame mängust välja, see oli tasemel, aga pettumus oli lihtsalt liiga suur). Kui nii külm poleks olnud, siis me oleks jäänud sinna välisukse juurde passima ja kõigile sisenejatele öelnud, et pole mõtet minna, jama pidu on. Ma ei tea, mis on, aga kui me mõne aja eest Vici ja Lauraga Kuku klubis käisime (ja uusaastaöö oli mul ja Vicil Kukus lihtsalt parim olnud), siis pidime sel korral ikkagi pettuma...seal käis just 70-80ndate õhtu (mida kusagil märgitud polnud), alguses välismaised kunagised hitid (milllegipärast just need, mis kohe mitte ei kutsu ouyeaa-tundega tantsima) ja siis algasid eesti soovilood...Marju Läniku omad näiteks. Ja ka siis, chillinud seal diivanitel heal juhul tund aega, ei pidanud me enam vastu. Tagantjärgi tarkus on tagantjärgi tarkus...ja rahakadu on ilmselt loomulik kadu, hehe. Aga nagu Tiina ütles:"Vähemalt me õppisime tänasest jälle midagi, ainult ei tea mida." Homme, ehk täna, on igatahes EHI ja EKA ühine tiigriaasta vastuvõtmise möll...it better be good! Sest ammu pole head pidu saanud, ma tõesti ei saa aru, MIS see on? Kas tõesti vanadus? Ma tean, et see poleks põhjus, kui ta ka oleks arvestatav põhjus. :) Saabki öelda, et AINUS väärt trall (peale VIP partyde in da house of course) ongi olnud see uusaastapidu sel aastal Kukus (ja Kukus on ka nii lahe rahvas...seal on lihtsalt mõnus chillida...ja last but not least, nii kena piletimüüja/turva, ülimalt karismaatiline, minust näiteks küll vist kusagil kolmkümmend aastat vanem), kus hea DJ lasi erinevaid muusikastiile eri ajastutest...ja eriti eredalt on mällu jäänud hetk, kui ABBA "Happy new year" vallutas uusaastaeufoorias ja samaaegses tühjuses kõik me meeled ja me kindlal pilgul teineteisele silma vaadates ja tantsu kõikudes laulsime:

"No more champagne
And the fireworks are through
Here we are, me and you
Feeling lost and feeling blue
It's the end of the party
And the morning seems so grey
So unlike yesterday
Now's the time for us to say...
Happy new year..."

ja teadsime, et kõik see, mis nüüd tuleb ja tulema peab, saab olema kordades parem...

Sans toi

Toutes les plus belles choses au monde
Ne pourront jamais remplacer
Les rêves qu'enfin je m'en vais vivre
Sans toi, sans toi

Patricia Kaas "Sans toi"

Ühes tunnis õpetaja lasi...ja mulle mõjus

Love is not a victory march, it's a cold and it's a broken hallelujah

Damn, kui ilus!

http://www.youtube.com/watch?v=HKnxmkOAj88

"Hallelujah" on sama ilus autori, Leonard Coheni enda esituses ja Rufus Wainwrighti omas ka, aga praegu lummas mind Jeff Buckley variant...

...

Ma ei saa aru, mis värk sellega on, et näiteks mõni poiss topib oma orkuti profiilile sinna Myheritage'i osakonda..ütleme, et Jessica Alba pildi ja siis selle kõrval on (ülla ülla!) MyHeritage look alikes: Jessica Alba. Miks iga teine eksponeerib seal mingeid suvakaid pilte? Ma ei tea, kas asi on minus, aga....ee...see ei ole ju isegi naljakas

See postitus oli nüüd suht kõrvale, aga poogen

Need õnnistatud neetud selgushetked

See on ikka kuradi raske!

Nii raske, et koju jõudes jakki seljast visates ja uduseks kiskunud silmadega aknast hetkeks välja vaadates, ei mäleta sa enam, kuhu sa selle jaki üldse viskasid või kuidas sa täpselt koju tulid.

Ja siis veel kõik need inimesed, kes justkui teaks midagi rohkem kui sina, aga solidaarsusest "vastasleeri" vastu (kes avalikult ei ole üldsegi mingisugune vastasleer) ning taktitundest, ei ütleks nad sulle kunagi midagi. Nad mäletavad samuti, kellega sa mõnel, nüüdseks mõttetuks muutunud õhtul kusagil olid. Kõik need tervitamised või mittetervitamised...kõik see kokku muudkui kuhjub kerge ebamugavusena kuhugi kõhu(tšakra) salakoobastesse. Imelik, täna ma lausa füüsiliselt tundsin seda. (ja näiteks ka südamevalu võib muutuda füüsiliseks valuks südames) Ja ongi nii...ma tean, et näiteks šamaanid suudavad puhastada inimese kõik seitse tšakrat sinna kogunenud negatiivsusest ja halbadest kogemustest, mida lahti lastes võib inimene isegi oksendama või nutma hakata ning tunneb, et midagi on ta sisemusest ära võetud nagu kivi, et nüüd on seal tühi koht...aga see on muidugi ainult hea.

Hehe, väga väga tahaks, et mõni šamaan minu ka ette võtaks. :) Muidugi saab tegelikult ainult inimene ise ennast tervendada, aga see tundub kogu selle sagina sees kuidagi võimatu...jääb ainult üle teisi petta oma intellektiga ja unustada kõik muu "kõrvaline".

Naljakas, kui ma lähen Tallinnast eemale, siis tavaliselt tunnen, kuidas mõtted ja enesetunne kohe paremaks lähevad. Mitte et ma usuks pimedalt igasugu sensitiive, aga ma mäletan, et paari aasta eest soovitas keegi neist inimestele, et hakake Tallinnast vaikselt ära kolima, kuna seal toimub mingisugune energeetika muutus. Ja näiteks Anni Arro ütles ühes intervjuus, et Tallinn on linn töötamiseks, aga mitte elamiseks. Midagi samalaadset on öelnud ka näiteks mu tuttav rumeenlanna, kes pidi ära kolima oma ilusast ja armsast Brasovi linnast, "koledasse" Bukaresti, kuna tahab arstiks õppida (ma olen ise ka neid mõlemat kohta näinud, Bukaresti küll vähem, aga esmamulje põhjal paistis see tõesti üks tavaline tööstuslinn olevat). Eks see ole vist see pealinnade värk...lõputu kollektiivne rabelemine ja võistlus mingi illusoorse "edukuse" nimel. See on loomulik, minged ohvreid tuleb tuua...aga midagi selle juures on niivõrd trööstitu. Kuigi ma olen tähele pannud, et mulle meeldib kiirelt elada, siis ikkagi mitte kogu aeg ja mitte hingetus keskkonnas. Teisest küljest on iga asi selline, milliseks sa ise ta mõtled ja siin Tallinnas on ju nii palju armsaid inimesi...enamus inimesi ongi sellised, aga teatud keskkonnas hakkavad toimima mingisugused riukalikud mehhanismid...ka nende armsate inimestega, minu endaga muidugi ka. Ma ei ütle, et kõik oleneb asukohast, ei...ikka ainult sinust endast, aga mingi kala on siin peidus küll...

Mmm, aga mul on igatahes meekooki :)

ElMayonesa ja leidlikud ideed

Omg! Mina, kes raadiot eriti kuulama ei juhtu, polnud sellest geniaalsest esitajast muidugi siiani suurt midagi kuulnud, ainult nime teadsin, kuna ta oli eelmise Diletantide Avangardi esinejate nimekirjas (kuhu ma kahjuks ei saanudki minna) Aga nii nalja pole ammu saanud...super geniaalne kuju! Nii tore, et tõsiste inimeste kõrval on selliseid armsaid hulle ka olemas! Ma peaksin praegu ise tõsiste asjadega tegelema, nimelt kuulama moodle'st Tõnu Viigi filosoofia loengut ja selle kohta filosofeerima, aga ElMayonesa on ka üks täiesti omaette filosoofia.

Argentiinlane, kes elab Hispaanias, näeb välja nagu Vanemuine noorena ja on teinud eestikeelse laulu ladina-ameerika cumbia ja reggaetoni rütmidega, millega tahab Eestit Eurovisoonil esindama hakata. COOL ütlen ma selle peale! Ammu pole ma sel komejandil enam ühegi laulu poolt olnud, aga tema poolt oleksin kahe käega.

Liiga haigelt koom:

http://www.youtube.com/watch?v=f3F8m43ZmP4&feature=related

Ja muusikavideo:

http://www.youtube.com/watch?v=0iaVOVGdH4g&feature=related

Tema hispaaniakeelsed laulud on ka päris erilised:

www.myspace.com/elmaonesa

See äge tegelane andis kohe inspiratsiooni täna hommikul kell 8 prantsuse keelde kiirustades Viciga kildu visata, et lähme kandideerime ka Eurovisioonile, ütleme, näiteks Salt-N-Pepa lauluga "Push it!" (kuigi jah, seda juba olemasolevat viisikest ei võetaks ju tegelikkuses muidugi vastu), ainult teeme selle ümber eesti keelde...Vici laulaks siis seda osa: "Push it, push it good..." ja mina: "Oh baby baby, oh baby babyyy..." ja võtaks veel Timblalandi produtsendiks nagu Dima Bilan tegi ja kutsuks veel näiteks Usheri ja Akoni...Usher uluks õrnahingelistele midagi romantilist taustaks ja Akon laulaks: "Damn, this sexy chick" ja meie Viciga oleks natuke neandertaallastesarnaseks muudetud, noh, umbes nagu mõned need sexy neandertaalid nagu tal seal videos ringi kolgetsevad. Vahepeal räpiks veel vahele ühe olendi habemetüüka kohta, et terve Euroopa sellest ikka teada saaks: "Habe habe habe habe, K***i habe, tüügas tüügas tüügas", võib-olla kutsuks veel Eminemi kolmandaks seda räpiosa esitama, kui ta aega saab muidugi. Aga kes meile ikka ära saab öelda. Ja noh..ilmselge on see, et võit olekski garanteeritud. Võib-olla poliitika rikuks seal vähe, aga kokkuvõtteks oleks kogu see kooslus lihtsalt vastupandamatu..

Oh nalja!

Take me back where I belong

Igal hetkel on oma laul...igal inimesel ka...vähemalt neil, kes meie elus mingit rolli on mänginud. Mäletan selgelt vaikselt kulgevaid hetki bussis, kui mu kõrvus oli juba kaua kaua mänginud Blue Octoberi "Quiet mind" ja mu näost poleks saanud ei head ega halba välja lugeda ja seda muutuste aega kümme kuud hiljem, kui Barry White ühel õhtul sadamas jalutades mulle laulis: "I love you just the way you are" ja mina olin nii segaduses, kui veel olla saab...aga lahendus tuli...see oli Saatus...sel hetkel...ja siis meenub mõni kuu hilisem aeg, kui kuulasin kuldsete viljapõldude vahel jalgrattaga sõites rahuoleval ilmel Great Lake Swimmersi "Your rocky spine'i" ja päikeseloojang oli nii ilus, et ma pidin korraks lausa seisma jääma...sinna vahele on jäänud muidugi palju muud, mille mainimiseks peaks algul meenutama hakkama ja siis enam ilmselt pidama ei saakski. Muusika on nii selgelt defineerinud paljud hetked, mis omakorda on vastava muusika täiesti omastanud ja endasse ahminud, nii, et ei tahagi neid lugusid enam kuulata, sest need meenutavad vaid seda, mis kunagi õnnelikuks tegi. Samas on ka neutraalset muusikat, mille puhul on poogen, kas oleme seda NEIL hetkedel kuulanud ja mis annab ehk just energiat juurde, kui seda jälle kuulata...ilmselt, kuna me pole seda nii südamesse võtnud. Sama on filmidega...mõningaid ei saa ega tahagi enam vaadata. Samamoodi on isegi riietega, mõne kindla punase jakikesega, saapakestega, kohtadega linnas ja maal...mõnda kohta ei taha me enam minna, kuigi kui läheme, saame vastumeelsusest üle. Kui kanname jälle neidsamu riideid, saame vastumeelsusest üle.
Järelikult...kõigest on võimalik üle saada.

Faces

Tundub, et üks tegelane ikka teab mind...ja mina millegipärast kaldusin arvama, et ainult mulle jäävad näod hästi meelde..

Oh, neid väikseid muigeid :)

kellaaeg on siin blogis millegipärast vale..

Megre "Anastasia"

Vladimir Megre "Anastasia"...on...elumuutev raamat. Rohkem praegu ei ütlegi. Pole vaja öelda, et soovitan, sest kui keegi üldse seda blogi loeb, siis kohe raamatukokku seda raamatut tooma ta ikka ei läheks. Mina läksin, eile...kui mul oli parajasti vaba hetk ja mõtlesin, et võiks ju teada saada, mis seal siis nii väga kirjutatakse. Aga mida varem seda lugeda, seda parem. Seda raamatut ei saa eriti käest panna (sellist asja pole minuga juba aastaid juhtunud, kui üldse kunagi). Kavatsen kindlasti kõik seitse osa läbi lugeda. Näe, milleni võib viia orkutis uue tuttava kommuunide avastamine. :)
Ja täna semiootikas, just pärast "Anastasia" lugemist, rääkis Mihhail Lotman metsinimestest, et need ei ole mitte jetid ega libahundid, vaid ikka inimesed. Mul oli jube tahtmine vahele hüüda, et muide...ega te Vladimir Megred ei ole lugenud.
Anastasia, kes elas sünnist saati taigas ja suhtles karude ja huntidega, oskas leida vastuseid kõigile inimeste probleemidele, nägi nii praegu elavate kui kunagi elanud inimeste mõtteid nähtamatu kiire abil (kui end sellele keskendas), polnud samuti mingi üleloomulik tegelane, vaid nimetas end inimeseks ja ütles, et kõik inimesed on selleks võimelised (see pole fantastikateos, vaid päriselt toimunud sündmused) ning Vladimir omakorda meenutas, et kõik, kes on kunagi maailma ajaloos mingi religiooni või õpetusega välja tulnud, on läinud metsa...mitte mingisse superkadeemiasse, vaid just metsa ja olnud mõnda aega täiesti eraldi.
Ma usun, et Anastasia tundmaõppimine annab vastused väga paljudele, et mitte öelda, kõigile küsimustele. Aga soovitan...lugege kas või selleks, et vastu vaielda.