Kust tulevad kõik meie hädad

...ikka lapsepõlvest...ilmselt
Ma olen seda arvamust alati jaganud, kuigi enda lapsepõlve üle pole mul olnud põhjust kurta. Aga see artikkel sõltuvussuhetest, millele ma puhtjuhuslikult peale sattusin, on ikkagi päris valgustav

http://kenetruve.com/misseeon.html

Kuigi teisest küljest, kui nii paljud inimesed ei oleks juba lapsest saadik "katki", ei oleks maailmas ka nii palju ilusat luulet, maale, raamatuid, kõike, mis peaksid lohutama "kaas-katkiolijaid" ja näitama, et keegi teine tunneb veel samamoodi. Sel juhul oleks olemas võib-olla ainult alatasa rõõmsad, ratsionaalselt mõtlevad, endas mitte kunagi kahtlevad peaaegu robotid. Kes teab...
Juba film "The secret" pani mind kunagi mõtlema, et kui tõesti on võimalik visualiseerida ja mõelda oma unelmad tõelisuseks ja kui kõik seda tõesti saavutaksid, siis ei oleks ju olemas kunsti, või noh, seda melanhoolset kunsti, ainult happy happy happy...
Täna alustasin just Kafka "Protsessi" lugemist, kuna ma polnud seda kunagi lugenud ja tahtsin teada, milles kogu see kära selle raamatu ümber seisneb.
Tolles artiklis siin räägitakse samuti Kafkast:

"Inimesed vajavad elus erinevaid väljakutseid ja kutsungeid, mida ka paljud andekad ja kuulsad lähisõltuvad on loonud maailma erinevate vahenditega. Franz Kafka poleks kunagi osanud luua oma kummalist ülisotsiaalset maailma, kus inimese personaalsus kaotab oma piirid ja inimesed ainult toimivad, käituvad ("act"), selle asemel, et elada ja olla, kui tema suhted oma võimuka isaga poleks olnud just sellised nagu nad olid. Kafka kirjutas oma lapsepõlve mõjutustest (peamiselt suhtest isaga) alguse saanud pideva üksioleku tunde ja võimetuse sõlmida endaväärseid inimsuhteid välja oma sürrealistlikes romaanides. Oma isale kirjutas ta nii:: " Minu kirjatööd kõnelesid sinust, seal kurtsin ma ju ainuüksi seda, mida ei saanud kurta sinu rinna najal. See oli sihilikult pikale venitatud jumalagajätt sinuga, ainult et see jumalagajätt oli sinu poolt peale sunnitud, ent kulges minu poolt etteantud suunas." (F. Kafka, "Kiri isale"). Ise ei näinuf Kafka oma töödes midagi erilist, sest ta pidas end oma elu tõelises eesmärgis - tõelise läheduse leidmises ja lähedaste inimsuhete sõlmimise ja ülalpidamise oskuse omandamises - ebaõnnestunuks. Nagu ta ise enda kohta kirjutab:" Vihjasin juba, et olen kirjutamises ja kõiges, mis sellega seondub, teinud kõige minimaalsema eduga väikesi iseseisvus- ja põgenemiskatseid: edasi need suuremast ei vii." (sealsamas). "

Dalist omakorda niimoodi:

"Salvador Dali poleks suutnud luua enamust oma loomingust ilma oma naise Gala toetuseta. Nagu Dali ise avameelselt kirjutas: "Kui teda poleks olemas, poleks üldse mitte midagi." (Salvador Dali, "Geeniuse päevik"). Hoolimata oma enesekesksusest ja nartsissismist oli Dali Galast suuresti sõltuv, oma (mitmel moel) inspireeriva naise toel ja tema jaoks lõi ta paljud oma kuulsad kunstiteosed. Selline elu sobis talle. Ja ilmselt sobis see ka Galale, tema naisele."