Armas avastus

Üllatav oli veel see, et deviantArt'is oli grupi FotógrafosLatinos (ehk siis muidugimõista Latiinofotograafid) mehhiklannast omanik saatnud mulle liitumiskutse, kuigi klubi peaks olema ainult lõuna-ameeriklastele, hispaanlastele ja portugallastele. Hehe, eks mõnede mu piltide ja nende pealkirjade järgi oli ta siis oletanud, et ma ka latiinoklanni kuulun...kuigi mu asukohaks on ikkagi Eesti märgitud ja nimi on samuti vastav, aga no ma siis võtsin kutsekese vastu. Leiabki kergemini üles fotograafe oma lemmikmaadelt. :) Ja selle peale oli täna juba postkastis uus kutse, liitumaks iFotógrafo (samuti hispanoameerika fotograafide kogunemispaik) grupiga...jälle liitusin. :) Need grupid DA-s on selle mõttega tehtud, et kui pilte submittid, siis saad valida, kas sa paned need üles paralleelselt ka oma grupi galeriisse...kui paned, siis on su pildil loomulikult ka rohkem publikut vastavast grupist. No see selleks. Armsalt naljakas igatahes. :) Üldse pole ma nii ammu midagi oma DA galeriisse pannud...sel põhjusel, et see leht on lihtsalt...lõputu...kui sinna lähed, siis jääd sinna tundideks avastama. Ja inspiratsiooni peaks ka uuesti üles leidma.

Veidrad tundmused

Eile käisin emaga õhtul korra Märjamaa Gümnaasiumis...tal oli sealt mingeid pabereid vaja. Oli just pimenenud ja me ei pannud tulesid põlema. Hämar, täiesti tühi koolimaja...nähes neid treppe sellises vaikuses ilmub mällu tahtmatu ja veidi klišeelik meenutus tollest pead valutama panevast saginast, mis seal siis iga päev valitses, kui ma ise selles koolis käisin. Olen sinna vahepeal kahe aasta jooksul paar korda päeva ajal sattunud, aga see haudvaikus ja hämarus panid lausa seisatama ja saatma pilku ringi käima neil pimeduses kõrguvatel treppidel. Mu silme ette kerkis oh-kui-filmilik taasesitus iseendast kaheteistkümne aasta jooksul neidsamu treppe mööda astumas, jooksmas, naermas...üles ja jälle alla kulgemas sadu, isegi tuhandeid kordi. Mu minevikumina tuhises oleviku-/tulevikuminast vuhinal mööda ja ei osanud isegi aimata, et ma tulevikust teda vaatan. Haha, nagu "Võluväe" osa, eksole. Jah, aja vool on kiire...ja põnev. Huvitav on ka vahelduseks ajas tagasi minna, vähemalt mingisugusel tunnetuse tasandil. Tahaksin hea meelega teada, kus on need kohad maailmas, mida ma siiani avastanud pole, kuid kuhu ma palju aastaid hiljem tagasi minnes midagi sarnast tunnen ja vaimusilmas selgelt minevikusündmusi näen. Teine on Müüsleri küla Järvamaal, aga see on juba teine (ja tüütu) jutt, kuidas ma end kunagi selle väikese küla ja selle metsade printsessiks kujutlesin. Sinna tahaks suvel väga tagasi minna. Neid kohti tuleb veel...kindel see. Samas ei taha ma aga midagi liiga ette teada.
Mõned teised vilistlased olevat ka sinna kooli uuesti sattudes öelnud, et mujal on aeg edasi läinud, aga siin koolis seisab paigal - midagi ei ole muutunud. Võib-olla moodustab selle tunde kogemus, mille on jätnud üle poole elu samas koolis käimine või hõljub selles koolis tõesti mingi omalaadne vaim, mida tunneb eriti just selle maja suurtes tühjades koridorides seistes, kui sagin on eemaldunud. Tekib tunne, et ka siis, kui sina aupaklikult ukse kinni keerad ja sealt ära lähed, jääb vaikus püsima...aga ei...igal esmaspäeva hommikul on see tagasi...ja see on hea. Vaikse koolimajaga vastakuti seistes, õigemini selle sees, tuleb meelde nii hea kui halb ja sa ei teagi, kas peaksid selle maja nn vaimuga dialoogi astuma või piisab ka vaikusest, et kõike öelda. Siis sa aga taipad, et sa ei oskakski midagi öelda ja pole vajagi. Nagu mõne inimesegagi...olgu siis lähemast või kaugemast minevikust...võime ju öelda tähtsusetuid asju ja meil oleks ka võib-olla öelda midagi tähtsat, aga me saame aru, et see poleks tähtis...ning vaikida on uskumatult vabastav.

Te vi en mis sueños una noche y solo sueño desde entonces

Ma ei räägi praegu üldse endast, aga ma arvan, et tõsiselt ÜLE oled sa siis, kui on igati läbi katsetatud ja kindel, et ühiseid pilte vaadates sul enam pisar silma ei tule.

Ei saa öelda, et ma midagi TEAKSIN, aga ma usun, et ei ole suhteinimesi ja mitte-suhteinimesi, on ainult tunded või nende puudumine. Inimene, kes enne oli truu, teises emotsionaalselt kinni "suhteinimene" võib palju rohkem vabadust ihaleda ja tunda end uues suhtes tihti justkui vangistatuna...nagu tema eelmine partner temaga. Ning see, kes nii väga vabadust ihaledes vanal suhtel minna lasi, ei pruugi oma vabadusega eriti hästi toime tulla, tal on raske, kuigi ta seda ei oodanud, tema silmaalused muutuvad tumedaks ja teised võivad kinnitada, et mingist rahulolust pole tema puhul ilmselt juttugi.

On inimesi, kelle meelest on alati olemas liiga palju valikuid ja kes tahavad kõike ja mitte midagi (selle liigitusega lähen ma natuke vastuollu eelmise lõiguga, aga mis ei oleks täis vastuolu), samas kui on teine tüüp inimesi, kes tahavad kõike VÕI mitte midagi, kuid on siiski, vähemalt nooremana, valmis leppima ka mingi vahepealse variandiga. Ja esimesed teevad teistele haiget...alati. Võib-olla ka vastupidi. Mingil perioodil kindlasti. Kuigi tunded siia ei puutu, esimestel tekib ainult kaotustunne, nagu mõne asja puhul, mis vahel rõõmu tegi.

Ma tahan päikest ja Eestimaa suve...Eestimaa...kuna sügisel ma sinust lahkun.

365 päeva stiihiaid tagasi

Ma ei tea täpselt, mis täna kinodes jookseb, aga täpselt 365 päeva tagasi jooksis Kosmoses igatahes "Operatsioon Valküür" ja Plazas "He's just not that into you".

Kiiresti kiiresti postitan, et tänane ei muutuks homseks. 5, ei 4 minutit veel jäänud.

Poleks uskunud, et ma melanhoolitsema hakkan, aga paar korda täna see ikka juhtus.

Miks see päev siis õigupoolest nii tähtis on, ah?

3 minutit...

Niimoodi siis...

See olin mina täna õhtuks. Tõsiselt äpardusterohke ja mark päev oli kuidagi. Imelik, ma tunnen piinlikkust väga harva, aga täna sain millegipärast mitu korda tunda, kuidas veri näkku tõusis. Ma suutsin paar korda väga tobedat teksti suust välja ajada. Esimene kord algas kell 8 hommikul hispaania keeles, aga see oli vähemalt naljakas. Nimelt me hakkame hispaania keele rühmaga tegema internetti hispaaniakeelset ajalehte (ilmselt ühekordset) Eesti kohta. Carlos siis küsis kõigilt ja pani kirja, et umbes mis teemadel me tahaksime kirjutada. Ma siis ütlesin, et ilmselt midagi kultuurist või kunstist...selle peale ta küsis veel midagi, aga ma ei kuulnud klassi teisest otsast ja oletasin, et ta küsis, et mida täpsemalt...ning vastasin, et ei tea. Tegelikult küsis ta hoopis seda, et mis mu perekonnanimi on, et seda kirja panna. Yeah yeah, the secret is out...tihtipeale ma EI MÄLETA, mis mu perekonnanimi on. Hommikul kell kaheksa ongi ju raske sellist asja meeles pidada eksole. ;) Prantsuse 20. saj kirjanduse lektüüris (mis on pr. keeles) vastasin ma ka korra midagi erakordselt punastamisväärset, aga seda konteksti oleks liiga pikk lahti seletada. Enne seda kuulsin veel, kuidas üks tüdruk ütles, et oli eelmisel aastal Prantsusmaal vahetusõpilaseks, aga talle ei meeldinud ning et on praegu Eestis väga rahul. Hmm...tavaliselt naljalt vist sellist erasmuslast ei leidu, kellele poleks meeldinud. Aga okei. Ehk mulle ikka meeldib...ma ei hakka oma pretensioone siinkohal üldse esitama, et tegelikult tõmbab mu süda hoopis sinna ja sinna hispaaniakeelsesse riiki. Lõuna-Ameerikasse, eriti Mehhikosse (ja Argentiinasse, ja Peruusse...) lähen ma ükskord niikuinii! Ma olen Prantsusmaa üle väga õnnelik...ma tahan eri kogemustele ja kultuuridele avatud olla ja selles raskes keeles ometi korralikult rääkima hakata (haha, kui ma olen püüdnud ühe erasmuslasest prantslannaga tema emakeeles midagigi rääkida, siis on ta alati suht arusaamatu näoga...kuigi ma ise pean oma hääldust mitte just halvaks...ja selle peale lülitun ma sellelt ajutöölt hispaania või inglise keelele üle. Ilmselt on asi selles, et prantslased tõesti ei saa aru, kui kõik sõnad eraldi välja hääldatakse...kõik peab ikka ühe vulinaga tulema)...ja loomulikult kõige paremini õpetavadki raskused.

Ja siis hakkas veel päeva lõpetuseks "lummavat" lund sadama, kui mul oli just kevadiselt lühem seelik seljas. Koju minnes poes alumiselt riiulilt millegi järele kükitades käis veel põlvest mingi raks läbi (niikuinii BodyPumpi tagajärjed, kus kangiga kükitama peab), nii et arvasin, et nüüd lonkan koju, aga õnneks ma end ikkagi ei vigastanud. Tegelikult on kõik need mured ju NII tühised...Aga lõpuks ma tulin koju ja sõin päikeselist mangot. Proovisin seda soolaga ka nagu Ladina-Ameerikas vahel süüakse, aga ei ütleks, et niimoodi eriti hea oleks. Heh...hea, et kaelast ära sai selle virina! Vahel on lihtsalt selline päev, et tuleb nii ruttu kui võimalik uks enda tagant kinni tõmmata...

Prantsusmaa, siit ma tulen!

Juhheeeeiiii...(kohustuslikud õnnehüüded tulevad NÜÜD) ma sain ERASMUSEGA pooleks aastaks Prantsusmaale Nantes'i ülikooli! See siis oligi see tõde, mis sel nädalal selguma pidi pärast eelmise nädala vestlust. Septembrist jääb Eesti mõneks ajaks minust selja taha...oh rõõmu ja kurbust...rõõm kaalub muidugi igasuguse võimaliku kurbuse üle!

Nantes on 50 km Atlandi ookeanist ja seal pidi isegi detsembris ujuda saama, kuna ookean püsib veel piisavalt soe. Linnast voolab läbi Loire'i jõgi. Laura hakkab elutsema minust 40 minuti sõidu kaugusel Tours'is...hakkame teineteisel külas käima ja muid väikseid trippe tegema. :)

Huvitav on veel see, et USA ajakiri Time kuulutas Nantes'i 2004 aastal parimaks linnaks Euroopas, kus elada. ("the most livable city in all Europe"). Sama on väitnud ka prantsuse "Le point". Kuigi pole vaja loomulikult mainidagi, et sellised edetabelid on alati väga suhtelised.

I did it

I did it! Well I'm not sure yet if I did but I did it! Mulli käisin ajamas, kui asi kokku võtta...vähemalt 30% mu jutust oli täielik mull (nagu peab ühesõnaga), ülejäänu aga välise rahu ja viisakuse segu. Ma hingasin enne sügavalt sisse-välja ja õnneks see aitas. (Muuseas, tegelikult peaks kogu aeg sügavalt hingama, aga me unustame selle alatasa ära...Gunnar Aarma rääkis raamatus "Inimese vägi", et meie heaolust moodustavad 70% õiged mõtted, 10% õige toitumine, 10% piisav liikumine ja 10% õige hingamine. Loogiline.) Tund aega enne ei arvanud ma küll, et mingisugune närvens sisse võiks tulla. Järgmisel nädalal kuuleb t õ d e. Nii nali, et millegi saavumiseks peab nii igitobedaid asju harrastama.

Huh, nii...nüüd võib jälle igapäevaste asjadega tegema hakata...filosoofia, ma tulen! Hea, et sind veel ainult kaks nädalat jäänud on tegelikult, sest sa röövid mult sama palju aega kui ma ise kord kelleltki teiselt. Nüüd on minu kord mõelda ja öelda: "I love you but stay the hell away." hehe :)

Ou jejja

Haha, Jon Lajoie tsitaadid on ikka parimad. Väljavõte "A message from the road" videost: "I totally got laid a few days ago in Nashville. Well not technically get laid but let's just say that a homeless guy punched me in the p***s and stole my shoes. Aah yeaa!"

"Life lessons with Jon Lajoie": "My grandmother once told me: Jon...If you wanna be successful in life, forget about it cause you're a retard. I'm not sure what she meant by that but...I'm pretty sure it's good advice."

http://www.youtube.com/user/jonlajoie#p/u/14/a0BAC_Yu2fk

corazón espinado

ay, corazón espinado

sera posible bailar

en tus ojos

al son de alguna canción bonita,

algun dia que me quieras

mirar

y no me quieras

tocar

pero tocame también

si te suena bien

pero sin futuro

solo una noche

haciendo nada

que no nos gusta

la vida

debe ser feliz

o no es lo que quisiste?

oh broken heart

will it be possible

someday

to dance in your eyes

to some beautiful song

when you want

to look at me

and not to touch me

but touch me

as well

if it sounds good

to you

but without a tomorrow

only for a night

doing nothing

that we don't like

life

is meant to be happy

or is it not

what you wanted?

Väikesed mitteriimuvad värsid hüppasid ühest lühikesest uitmõttest pähe...Mana ja Carlos Santana "Corazón espinado't" kuulates. Inglise keelde oli seda praegu lihtsam ümber panna kui eesti keelde...mitte küll väga rida-realt ja sõna-sõnalt...aga hispaania keeles kõlab see üleni kuidagi loomulikumalt.

"Welcome"

Euroopa Liidu Maja filmiõhtud on päris lahedad, isegi veini saab ja puha. Mida mina küll ei mekkinud, sest jõudsin täpselt filmi alguseks. Täna näidati seal Philippe Lioret filmi "Welcome"...Kirjeldan veidi sisu, kuigi seda filmi peab lihtsalt ise nägema, et kõike mõista. 17 aastane iraagi poiss Bilal põgenes Prantsusmaale...kohalejõudmiseks kulus tal ei rohkem ega vähem kui kolm kuud. Ta ei põgenenud lihtsalt parema elu peale, vaid eelkõige tahtis järgi jõuda oma tüdrukule, kes koos perega oli emigreerunud Iraagist Inglismaale. Bilalil tekkis plaan üle väina Inglismaale ujuda, kuna ta mõistagi ei saanud oma põgenikustaatuse tõttu väina muul moel ületada. Bilal tutvus Prantsusmaal ujumistreeneri Simoniga, kellega tal mõne aja pärast tekkis peaaegu, et isa-poja suhe, vähemalt emotsioonide tasandil. See oli armas. Kusjuures alguses oli Simon põgenike vastu meelestatud samuti nagu iga teinegi...siiski ajapikku kutsus ta Bilali isegi enda juurde elama, kuigi see oli talle endale pidevalt kontrolliva politsei tõttu ohtlik. Samal ajal tahtis Bilali tüdruku ülirange isa teda Inglismaal vägisi mehele panna (tüdruku nõole). Bilal püüdis kaks korda Inglismaale ujuda, et oma armsamat näha ja temaga abielluda. Ta oli tüdrukuga tuttav olnud juba kolm aastat, kuid ei saanud tüdrukuga tema isa tõttu peaaegu kunagi kohtuda. See oli selline armastus, mis tekitas nii armetu tunde, kuna tundub, et see peaaegu ei ole reaalne (siin, kus inimesed ainult loobuvad teineteisest ja muud ei teegi), samas oli Bilal aga väga mõistlik ja eesmärgikindel. Esimesel korral korjati ta keset ujumist laevale ja saadeti külmast sinisena tagasi Prantsusmaale. Teisel korral...enam nii hästi ei läinud...

Kurb film...pisaraid oli mõnes kohas võimatu voolamast takistada. Ja see pani rohkem kui varem ka põgenikele mõtlema...selles mõttes, et kõik nad ei ole ju üldsegi räpased pätid. Paljudel on tolles riigis, kuhu nad nii väga end sisse smugeldada üritavad, keegi kallis ees...tema juurde saamine on aga omaette teema. Seaduse ees koheldakse kõiki võrdselt...kohtunik hüüab: "Järgmine, ärme raiska aega", saadab tagasi kodumaale ja ongi kõik...enne sured, kui saad seda, mida tahad.

Igav ei hakanud selle filmi jooksul igatahes kordagi.

Meooww

See pilt ajab mind iga kord muigama. Aga noh..ei ole kassipilti, mis seda ei teeks.

Vici juba ütleb, et Marru mäletab kohtadest, kus ta käinud on, ainult neid, kus ta kassi näinud on. :)

Sest me oleme noored

Veidrused jätkuvad...ma võin enda üle uhke olla...mu uus saavutus on lahtilaskmise oskuse omandamine. Üks etapp jälle läbi, võib ilmselt öelda. Naljakas, milline mõistmine pärast mittemõistmise torme ja vaikimisi. Kui ei ole määratud, siis ei ole määratud. Saatus annab endast alati väga selgelt märku...eks kõik on tõlgendamise asi, võib ju ka pisaraid neelates ja hambad ristis midagi teha, aga märguanded on alati suhteliselt selged. Ma tõesti usun, et kõik suhted, ka sõbrasuhted, tulevad meie ellu selleks, et neist midagi õppida ja igakülgselt, eriti hingeliselt areneda. Elu muutvad suhted ei pea olema eluaegsed, kaugel sellest...aga muidugi võivad olla. Tavaliselt on need sel juhul eluaegsed eri tasanditel...

Bizarreness

Justkui mul oleks kohustus siia mingeid hämaraid postitusi teha, hehe.

Jälle muutused...teises suunas

Ilmselgelt ma ei tunne veel iseennastki...päris metsik. Kuidas..? See polnud ju mina...ilmselt tol hetkel ikkagi olin. Raske öelda miks, aga ometi nii lihtne...

I want to wake up with a smile on my face

Väljas on veebruar täna
ja orgudes ruskavad pajud.
Ennast su südames näen:
nõnda rahu mu meeltesse vajub.

Mõtlen: kui üksik ja valge
jäi lapsepõlv maamajja maha.
Surnute korjatud köömneid
ja tumedat meekärjevaha

otsekui hõnguks sealt nüüdki
ja otsekui oleks mu pihud
mustlepa verega võitud
ning vislapuuvaiguga ihu.

Niikaua taevasse vaata,
kui lumed on sadanud alla.
Lumed on vaiksed ja kerged
ja lumede juuksed jäid valla

paljaste võrade kohal,
kus õõtsuvad hõõguvad tähed.
Niikaua lumesse vaata,
kui aupaiste vajub su pähe.

Hirme on maailma kohal
ja kesköiti avardub tuba.
Mis keeles ma paluma pean,
sest surm on meid silmanud juba?

Niikaua lehitse aastaid,
kui haljus on sadanud alla.
Väljas on veebruar täna
ja lumede juuksed jäid valla.

Kuhugi minna ei ole,
sest aja sõnad on valjud
otsekui iilingud lauskmaal
ning nende eest pagevad paljud.

Kannatus tuleb ja läheb
näoga, mis võõras ja tuttav.
Kannatust suudlen su otsaees.
Ma ei häbene nutta.

Viivi Luik

Seda luuletust lauluna võibki kuulama jääda...näiteks Kait Tamra ja Tajo Kadajase esituses. Ja praegu on just õige aeg...väljas on veebruar...

Chill

Chill päev oli täna. Pikk-jalg 9 on nii mõnus koht nimega Bogapott - kohvik ja kunstiateljee. Kristiine tutvustas. Sinna võikski jääda...uni tuleb peale sellest mõnusast mahedast valgusest ja inimesi on ka vähe...pisike koht, kuigi kahel korrusel. Inglikujukesed lendlevad pea kohal, kui lauas istud...mul on tunne, et seal on päris inglid ka...nagu nad igal pool on, aga seal on rohkem. :)

Peaks praegu sammud BodyPumpi seadma. Ma arvasin, et kangidega kargamine pole päris minu teema, aga tegelikult päris lahe on...Combat on veel lahedam, aga sellest tüdineb ka vahepeal ära.

Ohohoo

Oijaa, palju on paari päevaga juhtunud! Kuigi põhiliselt ainult jutu tasandil. Ajapuudus...tahaks selle nii väga kuhugi paksu metsa virutada! Ma olen nagu õnnelik, aga samas ei ole ka. (kes oleks, võiks küsida) Ma kardan jälle samade asjade pärast kannatama hakata, juba see toimubki. Esimesel päeval. Mis saab nii? Kõik lahendused, mis iganes selle teema kohta pähe tulevad, on kas sellised, et ma peaksin oma soovid ja tegevuse ümber hindama või kogu asja katki jätma. Õige lahendus oleks muidugi rahulikult võtta ja elu täielikult usaldada. Enne aknast välja vaadates mõtlesin, et tahaks lennata, või noh, aknast alla lennata, kuuse alla kukkuda. Teine pool on ka ses osas mõelnud, miks ta pidi üldse sündima...iseasi, kui tõsiselt. Hah, parajad eksistentsialistid sellised. Surm on vabadus...Ega tegelikult ei ole küll. Aga asi pole ju ometi nii hull, eksole. Hea on seda lihtsalt endast välja kirjutada, kogu täiega välja...

Ma tahan magada...

Kuigi võib-olla pöördun veel filosoofia juurde. Viigi loengud on lahedad. Ja ma nägin teda laivis ka...nice :)

They throw themselves away (and it's okay)

Täna on täpselt selline päev, kus tahaks nutta ja naerda ühekorraga. On nii palju head ja sama palju mõistetamatut, neid lapselikke "miks" küsimusi. Aga see on ilmselt hea, et me kõigest kohe aru ei saa. Võime ainult tunda, mis oleks õigem...ja õigem ei pruugi üldse olla see, mida see tunnetaja ise hetkel tahaks..eesmärgiks ei ole oma soovide mahasurumine, pigem vastupidine, aga me lihtsalt teame, et need tahtmised...ei ole õiged.

14. veebruar

EHI pidu ma ei näinudki...füüsiliselt poleks enam jõudnud end Pikale tänavale vedada. Viciga Kaia uues küünesalongis veinitades sai juba niigi palju nalja. Lumehange pole ka ammu kukkunud ja sealt tükk aega mitte püsti saanud. Ka pole keegi meid ammu nalja pärast (võib-olla ka väikesest ärritusest meie piinava kohaloleku tõttu) roppude nimedega kutsunud nagu Kaia tegi. Sellest saame ainult meie aru. :) Kui me siis Kristiinest jalgsi Faehlmanni tänavale olime jõudnud, vahepeal kabanossipeatuse tehes, oli küll alles südaöö, aga väsimus tappis. Aga vähemalt hea oli olla. Täna olen siin üksi. Saatsin Vici bussijaama, tegin suurema ringi päikesest säravas linnas, kui tavaliselt...kogu aeg tulid vastu paarikesed, vanemad ja vanavanemad lastega. Kõik tundus kuidagi helgem, aga äkki ainult sõbrapäeva pärast. Kuigi kevad on ka juba õhus.. Ostsin endale roosade pisikeste õitega armsa potilille, et miskit elavat ikka mu toas oleks. Tavaliselt ma ei märka eriti potililli, kui kuhugi lähen, ka kodus eriti mitte. Aga nüüd hakkan märkama, sest taimed tahavad ka hoolitsust ja aitavad luua head atmosfääri. Ma olen end nüüd selles osas harinud, hehe :)

Hakkasin praegu mõtlema et naljakas, et näiteks nimi Andres on olemas nii Eestis kui hispaaniakeelsetes riikides, kuigi teise rõhuga, Andrés. Kui see tuleb Andrew'st, siis ei tea, kas ka Eestisse on see nimi miskitpidi jõudnud Inglismaalt? Täpsemalt arvatavasti saksa "Andreasest". See, et nimekuju on sama, on ilmselt natuke ka selle teene, et eesti ja hispaania keele hääldus on sarnane (kui rõhud välja arvata). Tavaliselt on hispaania keele kõnelejad, erinevalt paljudest teistest, võimelised välja hääldama "õ" tähte...kuigi see oleneb ilmselt ka inimesest. Näiteks mu eelmine hispaania keele õpetaja, kes on Kuubalt, ütles "kino Soprus", sest tema jaoks polnud võimalik õ-tähte välja hääldada. Salsaõpetaja Mehhikost suutis aga vabalt öelda sõna "kõrv".

Ei tea, miks ma nii palju blogima olen hakanud. Aga pole erilist vahet, mida me teeme või tegemata jätame...niikuinii on peas kogu aeg kaks häälekest, kellest üks ütleb, et tee midagi, teine aga, et ära tee.

Peab vist hakkama prantsuse keele subjonctif'i tööks õppima. Hispaania keeles on subjunktiivil loogika, aga prantsuse keeles igatahes see puudub.

Igatsen oma kassi!

Polymeri viimane pidu

Niisiis...viimane pidu Polymeris...sakkis täiega, kui kasutada tiinekate sõnavara (kuigi neil on kindlasti juba moodsamad väljendid kujunenud, nii hästi ma eesti keele variatiivsust ilmselt ei tunne), kes end sinna karjade kaupa kohale olid vedanud. Läksime sinna siis kuuekesi kohale ja kogesime enam-vähem kõik tõeliselt sürri tunnet, et "miks ma end nii vanana tunnen?" Polymeris, kus enne oli mitu saali, mille vahel valida (samal ajal olid eri saalides laval erinevad esinejad), oli nüüd VIIMASEL üritusel, ainult üks saal...ja laval oli mingi uimane kahe-tüdruku-ühe-DJ bänd, kelle laulude sõnugi ei olnud võimalik dešifreerida...rääkimata sellest, et pehmelt öeldes raske oli nende muusikat kuulata (loe: kannatada). Ma tõesti proovisin ette kujutada, et ma naudin seda :) Kui nemad lõpetasid, oli vahepalaks valjusti makilt kostev akordionikääksutamine ja keegi loopis kurikaid, mida me teiste tagant lihtsalt ei näinud. Kuigi me olime seal võib-olla ainult 20 minutit olnud ja sissepääsu eest sinna hiirelõksu (kusagil oleks pidanud kirjas olema, et nüüd on neil ainult üks saal...näiteks kohe reklaamtekstis...suurte tähtedega!) veel sajase välja käinud, siis otsustasime ikkagi, et ei suuda enam, lähme levikasse...või siis lihtsalt koju, nagu õue jõudes parima ideena tundus...kojusammumine ja ma ütleks, järjekorras passimine, et Polymeri sisse saada, olid õhtu juures parimad hetked (no seltskonna jätame mängust välja, see oli tasemel, aga pettumus oli lihtsalt liiga suur). Kui nii külm poleks olnud, siis me oleks jäänud sinna välisukse juurde passima ja kõigile sisenejatele öelnud, et pole mõtet minna, jama pidu on. Ma ei tea, mis on, aga kui me mõne aja eest Vici ja Lauraga Kuku klubis käisime (ja uusaastaöö oli mul ja Vicil Kukus lihtsalt parim olnud), siis pidime sel korral ikkagi pettuma...seal käis just 70-80ndate õhtu (mida kusagil märgitud polnud), alguses välismaised kunagised hitid (milllegipärast just need, mis kohe mitte ei kutsu ouyeaa-tundega tantsima) ja siis algasid eesti soovilood...Marju Läniku omad näiteks. Ja ka siis, chillinud seal diivanitel heal juhul tund aega, ei pidanud me enam vastu. Tagantjärgi tarkus on tagantjärgi tarkus...ja rahakadu on ilmselt loomulik kadu, hehe. Aga nagu Tiina ütles:"Vähemalt me õppisime tänasest jälle midagi, ainult ei tea mida." Homme, ehk täna, on igatahes EHI ja EKA ühine tiigriaasta vastuvõtmise möll...it better be good! Sest ammu pole head pidu saanud, ma tõesti ei saa aru, MIS see on? Kas tõesti vanadus? Ma tean, et see poleks põhjus, kui ta ka oleks arvestatav põhjus. :) Saabki öelda, et AINUS väärt trall (peale VIP partyde in da house of course) ongi olnud see uusaastapidu sel aastal Kukus (ja Kukus on ka nii lahe rahvas...seal on lihtsalt mõnus chillida...ja last but not least, nii kena piletimüüja/turva, ülimalt karismaatiline, minust näiteks küll vist kusagil kolmkümmend aastat vanem), kus hea DJ lasi erinevaid muusikastiile eri ajastutest...ja eriti eredalt on mällu jäänud hetk, kui ABBA "Happy new year" vallutas uusaastaeufoorias ja samaaegses tühjuses kõik me meeled ja me kindlal pilgul teineteisele silma vaadates ja tantsu kõikudes laulsime:

"No more champagne
And the fireworks are through
Here we are, me and you
Feeling lost and feeling blue
It's the end of the party
And the morning seems so grey
So unlike yesterday
Now's the time for us to say...
Happy new year..."

ja teadsime, et kõik see, mis nüüd tuleb ja tulema peab, saab olema kordades parem...

Sans toi

Toutes les plus belles choses au monde
Ne pourront jamais remplacer
Les rêves qu'enfin je m'en vais vivre
Sans toi, sans toi

Patricia Kaas "Sans toi"

Ühes tunnis õpetaja lasi...ja mulle mõjus

Love is not a victory march, it's a cold and it's a broken hallelujah

Damn, kui ilus!

http://www.youtube.com/watch?v=HKnxmkOAj88

"Hallelujah" on sama ilus autori, Leonard Coheni enda esituses ja Rufus Wainwrighti omas ka, aga praegu lummas mind Jeff Buckley variant...

...

Ma ei saa aru, mis värk sellega on, et näiteks mõni poiss topib oma orkuti profiilile sinna Myheritage'i osakonda..ütleme, et Jessica Alba pildi ja siis selle kõrval on (ülla ülla!) MyHeritage look alikes: Jessica Alba. Miks iga teine eksponeerib seal mingeid suvakaid pilte? Ma ei tea, kas asi on minus, aga....ee...see ei ole ju isegi naljakas

See postitus oli nüüd suht kõrvale, aga poogen

Need õnnistatud neetud selgushetked

See on ikka kuradi raske!

Nii raske, et koju jõudes jakki seljast visates ja uduseks kiskunud silmadega aknast hetkeks välja vaadates, ei mäleta sa enam, kuhu sa selle jaki üldse viskasid või kuidas sa täpselt koju tulid.

Ja siis veel kõik need inimesed, kes justkui teaks midagi rohkem kui sina, aga solidaarsusest "vastasleeri" vastu (kes avalikult ei ole üldsegi mingisugune vastasleer) ning taktitundest, ei ütleks nad sulle kunagi midagi. Nad mäletavad samuti, kellega sa mõnel, nüüdseks mõttetuks muutunud õhtul kusagil olid. Kõik need tervitamised või mittetervitamised...kõik see kokku muudkui kuhjub kerge ebamugavusena kuhugi kõhu(tšakra) salakoobastesse. Imelik, täna ma lausa füüsiliselt tundsin seda. (ja näiteks ka südamevalu võib muutuda füüsiliseks valuks südames) Ja ongi nii...ma tean, et näiteks šamaanid suudavad puhastada inimese kõik seitse tšakrat sinna kogunenud negatiivsusest ja halbadest kogemustest, mida lahti lastes võib inimene isegi oksendama või nutma hakata ning tunneb, et midagi on ta sisemusest ära võetud nagu kivi, et nüüd on seal tühi koht...aga see on muidugi ainult hea.

Hehe, väga väga tahaks, et mõni šamaan minu ka ette võtaks. :) Muidugi saab tegelikult ainult inimene ise ennast tervendada, aga see tundub kogu selle sagina sees kuidagi võimatu...jääb ainult üle teisi petta oma intellektiga ja unustada kõik muu "kõrvaline".

Naljakas, kui ma lähen Tallinnast eemale, siis tavaliselt tunnen, kuidas mõtted ja enesetunne kohe paremaks lähevad. Mitte et ma usuks pimedalt igasugu sensitiive, aga ma mäletan, et paari aasta eest soovitas keegi neist inimestele, et hakake Tallinnast vaikselt ära kolima, kuna seal toimub mingisugune energeetika muutus. Ja näiteks Anni Arro ütles ühes intervjuus, et Tallinn on linn töötamiseks, aga mitte elamiseks. Midagi samalaadset on öelnud ka näiteks mu tuttav rumeenlanna, kes pidi ära kolima oma ilusast ja armsast Brasovi linnast, "koledasse" Bukaresti, kuna tahab arstiks õppida (ma olen ise ka neid mõlemat kohta näinud, Bukaresti küll vähem, aga esmamulje põhjal paistis see tõesti üks tavaline tööstuslinn olevat). Eks see ole vist see pealinnade värk...lõputu kollektiivne rabelemine ja võistlus mingi illusoorse "edukuse" nimel. See on loomulik, minged ohvreid tuleb tuua...aga midagi selle juures on niivõrd trööstitu. Kuigi ma olen tähele pannud, et mulle meeldib kiirelt elada, siis ikkagi mitte kogu aeg ja mitte hingetus keskkonnas. Teisest küljest on iga asi selline, milliseks sa ise ta mõtled ja siin Tallinnas on ju nii palju armsaid inimesi...enamus inimesi ongi sellised, aga teatud keskkonnas hakkavad toimima mingisugused riukalikud mehhanismid...ka nende armsate inimestega, minu endaga muidugi ka. Ma ei ütle, et kõik oleneb asukohast, ei...ikka ainult sinust endast, aga mingi kala on siin peidus küll...

Mmm, aga mul on igatahes meekooki :)

ElMayonesa ja leidlikud ideed

Omg! Mina, kes raadiot eriti kuulama ei juhtu, polnud sellest geniaalsest esitajast muidugi siiani suurt midagi kuulnud, ainult nime teadsin, kuna ta oli eelmise Diletantide Avangardi esinejate nimekirjas (kuhu ma kahjuks ei saanudki minna) Aga nii nalja pole ammu saanud...super geniaalne kuju! Nii tore, et tõsiste inimeste kõrval on selliseid armsaid hulle ka olemas! Ma peaksin praegu ise tõsiste asjadega tegelema, nimelt kuulama moodle'st Tõnu Viigi filosoofia loengut ja selle kohta filosofeerima, aga ElMayonesa on ka üks täiesti omaette filosoofia.

Argentiinlane, kes elab Hispaanias, näeb välja nagu Vanemuine noorena ja on teinud eestikeelse laulu ladina-ameerika cumbia ja reggaetoni rütmidega, millega tahab Eestit Eurovisoonil esindama hakata. COOL ütlen ma selle peale! Ammu pole ma sel komejandil enam ühegi laulu poolt olnud, aga tema poolt oleksin kahe käega.

Liiga haigelt koom:

http://www.youtube.com/watch?v=f3F8m43ZmP4&feature=related

Ja muusikavideo:

http://www.youtube.com/watch?v=0iaVOVGdH4g&feature=related

Tema hispaaniakeelsed laulud on ka päris erilised:

www.myspace.com/elmaonesa

See äge tegelane andis kohe inspiratsiooni täna hommikul kell 8 prantsuse keelde kiirustades Viciga kildu visata, et lähme kandideerime ka Eurovisioonile, ütleme, näiteks Salt-N-Pepa lauluga "Push it!" (kuigi jah, seda juba olemasolevat viisikest ei võetaks ju tegelikkuses muidugi vastu), ainult teeme selle ümber eesti keelde...Vici laulaks siis seda osa: "Push it, push it good..." ja mina: "Oh baby baby, oh baby babyyy..." ja võtaks veel Timblalandi produtsendiks nagu Dima Bilan tegi ja kutsuks veel näiteks Usheri ja Akoni...Usher uluks õrnahingelistele midagi romantilist taustaks ja Akon laulaks: "Damn, this sexy chick" ja meie Viciga oleks natuke neandertaallastesarnaseks muudetud, noh, umbes nagu mõned need sexy neandertaalid nagu tal seal videos ringi kolgetsevad. Vahepeal räpiks veel vahele ühe olendi habemetüüka kohta, et terve Euroopa sellest ikka teada saaks: "Habe habe habe habe, K***i habe, tüügas tüügas tüügas", võib-olla kutsuks veel Eminemi kolmandaks seda räpiosa esitama, kui ta aega saab muidugi. Aga kes meile ikka ära saab öelda. Ja noh..ilmselge on see, et võit olekski garanteeritud. Võib-olla poliitika rikuks seal vähe, aga kokkuvõtteks oleks kogu see kooslus lihtsalt vastupandamatu..

Oh nalja!

Take me back where I belong

Igal hetkel on oma laul...igal inimesel ka...vähemalt neil, kes meie elus mingit rolli on mänginud. Mäletan selgelt vaikselt kulgevaid hetki bussis, kui mu kõrvus oli juba kaua kaua mänginud Blue Octoberi "Quiet mind" ja mu näost poleks saanud ei head ega halba välja lugeda ja seda muutuste aega kümme kuud hiljem, kui Barry White ühel õhtul sadamas jalutades mulle laulis: "I love you just the way you are" ja mina olin nii segaduses, kui veel olla saab...aga lahendus tuli...see oli Saatus...sel hetkel...ja siis meenub mõni kuu hilisem aeg, kui kuulasin kuldsete viljapõldude vahel jalgrattaga sõites rahuoleval ilmel Great Lake Swimmersi "Your rocky spine'i" ja päikeseloojang oli nii ilus, et ma pidin korraks lausa seisma jääma...sinna vahele on jäänud muidugi palju muud, mille mainimiseks peaks algul meenutama hakkama ja siis enam ilmselt pidama ei saakski. Muusika on nii selgelt defineerinud paljud hetked, mis omakorda on vastava muusika täiesti omastanud ja endasse ahminud, nii, et ei tahagi neid lugusid enam kuulata, sest need meenutavad vaid seda, mis kunagi õnnelikuks tegi. Samas on ka neutraalset muusikat, mille puhul on poogen, kas oleme seda NEIL hetkedel kuulanud ja mis annab ehk just energiat juurde, kui seda jälle kuulata...ilmselt, kuna me pole seda nii südamesse võtnud. Sama on filmidega...mõningaid ei saa ega tahagi enam vaadata. Samamoodi on isegi riietega, mõne kindla punase jakikesega, saapakestega, kohtadega linnas ja maal...mõnda kohta ei taha me enam minna, kuigi kui läheme, saame vastumeelsusest üle. Kui kanname jälle neidsamu riideid, saame vastumeelsusest üle.
Järelikult...kõigest on võimalik üle saada.

Faces

Tundub, et üks tegelane ikka teab mind...ja mina millegipärast kaldusin arvama, et ainult mulle jäävad näod hästi meelde..

Oh, neid väikseid muigeid :)

kellaaeg on siin blogis millegipärast vale..

Megre "Anastasia"

Vladimir Megre "Anastasia"...on...elumuutev raamat. Rohkem praegu ei ütlegi. Pole vaja öelda, et soovitan, sest kui keegi üldse seda blogi loeb, siis kohe raamatukokku seda raamatut tooma ta ikka ei läheks. Mina läksin, eile...kui mul oli parajasti vaba hetk ja mõtlesin, et võiks ju teada saada, mis seal siis nii väga kirjutatakse. Aga mida varem seda lugeda, seda parem. Seda raamatut ei saa eriti käest panna (sellist asja pole minuga juba aastaid juhtunud, kui üldse kunagi). Kavatsen kindlasti kõik seitse osa läbi lugeda. Näe, milleni võib viia orkutis uue tuttava kommuunide avastamine. :)
Ja täna semiootikas, just pärast "Anastasia" lugemist, rääkis Mihhail Lotman metsinimestest, et need ei ole mitte jetid ega libahundid, vaid ikka inimesed. Mul oli jube tahtmine vahele hüüda, et muide...ega te Vladimir Megred ei ole lugenud.
Anastasia, kes elas sünnist saati taigas ja suhtles karude ja huntidega, oskas leida vastuseid kõigile inimeste probleemidele, nägi nii praegu elavate kui kunagi elanud inimeste mõtteid nähtamatu kiire abil (kui end sellele keskendas), polnud samuti mingi üleloomulik tegelane, vaid nimetas end inimeseks ja ütles, et kõik inimesed on selleks võimelised (see pole fantastikateos, vaid päriselt toimunud sündmused) ning Vladimir omakorda meenutas, et kõik, kes on kunagi maailma ajaloos mingi religiooni või õpetusega välja tulnud, on läinud metsa...mitte mingisse superkadeemiasse, vaid just metsa ja olnud mõnda aega täiesti eraldi.
Ma usun, et Anastasia tundmaõppimine annab vastused väga paljudele, et mitte öelda, kõigile küsimustele. Aga soovitan...lugege kas või selleks, et vastu vaielda.

Et mitte end nii tõsiselt võtta

Nii...mu oma tilluke blogi, ("tilluke" on üks parimaid sõnu) vähemalt siin saan nii edev olla, kui ise tahan. Ühel õhtul ma siis mängisin http://www.taaz.com/ lehel jälle natuke haiget jänest ja proovisin soenguid






Vasakul u m b e s selline soeng nagu mul endal praegu...brünett ja peened blondid triibud. Parem on muidugi hoopis parem, sest pilt ise on ka ilmekam

Ja blondina...siis, kui ma rohkem fanni hääviks...vaevalt. (Ma ei saa aru, mis mõnedel meesolevustel selle blondi fetišiga on...või noh, võib-olla saan ka...aga tegelikult ei ole seal vahet) Mina isiklikult arvan, et brünett sobib mulle paremini, kuigi mu kallis sõbranna oli lausa omasooiharaks hakkamas seda esimest blondi nähes. "Shakira Shakira, never really noticed she could dance like this.." jne :)

Homme jälle ülikooli. Ma lausa ootan, sest lõpuks, üle poole aasta, saab jälle hispaania keelt võtta. Seekord siis Juan Carlosega. Ja Erasmuse asjaga peaks ka hakkama tegelema, et siit ükskord mõneks ajaks ometi ära pageda...aga kogu seda paberimajandust ma ei tahaaa

Kõrvaline, aga tähtis

Oi, praegu playlisti mängima pannes tuli meelde, kui ma kunagi püüdsin "Si tu supieras" laulu pähe õppida ja ei teadnudki veel, et seda laulab Alejandro Fernandez, kelle imelise hääle ma hoopis palju aastaid hiljem enda jaoks avastasin. Ma võisin olla 8-9 aastane ja kirjutasin vihikusse kuulmise järgi hispaaniakeelse teksti ja püüdsin seda tähtsa näoga pähe saada. Oi, praegu tahaks seda teksti näha. Üldse oli mul komme häid laule telekast kassetile lindistada ja siis kõik, kes ümberringi olid, vait sundida...vahel muidugi jäi Tõnise meelega tehtud trampimine või isa "Haige jänes" sinna peale. Oh armsaid aegu!

Tulevane

Nojah, jälle see vana teema. Hehe, edaspidi hakkan siin ainult tähtsatel teemadel sõna võtma...of course. Aga ma leidsin, et ma tean, milline mu tulevane mees, kui ta tuleb või kui mina ta leian, olema peaks. Ma ei tahaks küll copyda, aga nagu üks näitlejanna ütles: "I'm waiting to meet a man who has more balls than I do."
Vot nii!

Kust tulevad kõik meie hädad

...ikka lapsepõlvest...ilmselt
Ma olen seda arvamust alati jaganud, kuigi enda lapsepõlve üle pole mul olnud põhjust kurta. Aga see artikkel sõltuvussuhetest, millele ma puhtjuhuslikult peale sattusin, on ikkagi päris valgustav

http://kenetruve.com/misseeon.html

Kuigi teisest küljest, kui nii paljud inimesed ei oleks juba lapsest saadik "katki", ei oleks maailmas ka nii palju ilusat luulet, maale, raamatuid, kõike, mis peaksid lohutama "kaas-katkiolijaid" ja näitama, et keegi teine tunneb veel samamoodi. Sel juhul oleks olemas võib-olla ainult alatasa rõõmsad, ratsionaalselt mõtlevad, endas mitte kunagi kahtlevad peaaegu robotid. Kes teab...
Juba film "The secret" pani mind kunagi mõtlema, et kui tõesti on võimalik visualiseerida ja mõelda oma unelmad tõelisuseks ja kui kõik seda tõesti saavutaksid, siis ei oleks ju olemas kunsti, või noh, seda melanhoolset kunsti, ainult happy happy happy...
Täna alustasin just Kafka "Protsessi" lugemist, kuna ma polnud seda kunagi lugenud ja tahtsin teada, milles kogu see kära selle raamatu ümber seisneb.
Tolles artiklis siin räägitakse samuti Kafkast:

"Inimesed vajavad elus erinevaid väljakutseid ja kutsungeid, mida ka paljud andekad ja kuulsad lähisõltuvad on loonud maailma erinevate vahenditega. Franz Kafka poleks kunagi osanud luua oma kummalist ülisotsiaalset maailma, kus inimese personaalsus kaotab oma piirid ja inimesed ainult toimivad, käituvad ("act"), selle asemel, et elada ja olla, kui tema suhted oma võimuka isaga poleks olnud just sellised nagu nad olid. Kafka kirjutas oma lapsepõlve mõjutustest (peamiselt suhtest isaga) alguse saanud pideva üksioleku tunde ja võimetuse sõlmida endaväärseid inimsuhteid välja oma sürrealistlikes romaanides. Oma isale kirjutas ta nii:: " Minu kirjatööd kõnelesid sinust, seal kurtsin ma ju ainuüksi seda, mida ei saanud kurta sinu rinna najal. See oli sihilikult pikale venitatud jumalagajätt sinuga, ainult et see jumalagajätt oli sinu poolt peale sunnitud, ent kulges minu poolt etteantud suunas." (F. Kafka, "Kiri isale"). Ise ei näinuf Kafka oma töödes midagi erilist, sest ta pidas end oma elu tõelises eesmärgis - tõelise läheduse leidmises ja lähedaste inimsuhete sõlmimise ja ülalpidamise oskuse omandamises - ebaõnnestunuks. Nagu ta ise enda kohta kirjutab:" Vihjasin juba, et olen kirjutamises ja kõiges, mis sellega seondub, teinud kõige minimaalsema eduga väikesi iseseisvus- ja põgenemiskatseid: edasi need suuremast ei vii." (sealsamas). "

Dalist omakorda niimoodi:

"Salvador Dali poleks suutnud luua enamust oma loomingust ilma oma naise Gala toetuseta. Nagu Dali ise avameelselt kirjutas: "Kui teda poleks olemas, poleks üldse mitte midagi." (Salvador Dali, "Geeniuse päevik"). Hoolimata oma enesekesksusest ja nartsissismist oli Dali Galast suuresti sõltuv, oma (mitmel moel) inspireeriva naise toel ja tema jaoks lõi ta paljud oma kuulsad kunstiteosed. Selline elu sobis talle. Ja ilmselt sobis see ka Galale, tema naisele."

Con solo una sonrisa

Naeratus...see päästab kõik
Ka võõra oma
meenutab midagi
Paneb meid tagasi võtma
varem loobitud kriitikanooled,
otsustavad loobumised,
uuekssaamised
Huvitav...

Ma lihtsalt armastan Luis Royo maale

Muhu ja lohu teooria

Muhu ja lohu teooria, mille üks inimene välja pakkus...väga õige kusjuures
Ehk siis...targad ja edukad mehed valivad endale naiseks ilma arvestatava mõtlemisvõimeta tibina, et keegi neile alt üles vaataks ja hetkegi ei kahtleks nende jumalikkuses.
Targad ja ilusad naised armastavad täielikke luusereid või lihtsalt neid, kes nende naistega midagi peale hakata ei oska ja kel on hoopis muud eesmärgid (tihti neid eesmärke polegi).
Oo ei...see pole mingi feminism, mis siit läbi kumab, aga lihtsalt...too teooria peab paika.
Aga elu peab ju ikka lõbus olema, eks...nagu filmis...oleks ju natuke igav, kui kõik olekski ideaalne. Haha

Naljakas

Naljakas, kuidas ma võin siin ükskõik mida öelda, aga ikkagi ei ütle...

Naljakas, kui mitu postitust ma olen juba tänase öö jooksul teinud...

Mõnikord tundub, et selleks, et tulla välja vaid oma mõtetega, peab sulguma mõneks ajaks täiesti endasse, mitte lugema kellegi teise blogi, raamatuid, tsitaate, ajakirju, ajalehti, mitte küsima kellegi teise arvamust. Aga ikkagi...see ei tundu õige...ma teen enamasti just vastupidist. Mida rohkem eri arvamusi, seda parem...võib kas nõustuda või vastu vaielda ja oma arvamuse neist eri arvamustest kokku panna...mõnikord teisiti ei saagi, kui teadlikult või alateadlikult teiste arvamusi kombineerides...kui ajuvaba see ka ei tunduks.
Samas, praegu siin pleier kõrvas, isegi mitte istudes, vaid kiirelt trükkides arvuti taga seistes, hakkab mulle tunduma, et ma hakkan juba jama ajama...muusika ka segab natuke
Ma olen vist üks neid, kes ei suuda muusikaga keskenduda, vaid hakkan mõttes kaasa laulma...
Peabki vist natuke laulma ja tantsima enne külma voodisse tekkidekuhja alla pugemist :)
Ja millegipärast on tegelikult kaks tundi varasem aeg, kui siin näitab

Viva la vida!

Naljakad väljendid need..."südamele panema", "tugev olema"
"eks kunagi räägime/näeme"...lihtsalt

Ma tulin sinu juurde ja sain teada, et sa ei ole see, kelleks ma sind pidasin, kuna sa ei mõistnud mind või ei tahtnudki mõista. Aga selle üle ma ei kurvasta...enam. Ma olen õnnelik, sest ma armastan elu...mis siis, et see viimane kõlab nagu endale vägisi kinnitatav mantra. Aga ei, maailmast tõesti ei saa ära tüdineda, sest õnneks ei ole neid maailmu ainult üks...

Üldistan inimsuhted otse eluks, mis? Ma oleksin saanud elada ka ühes maailmas...tegelikult. Või oli see tegelikult sinu maailm? Nii sinu, et ei puutunud üldse minusse. Jah...

Öö ja päev, kuu ja päike...

Mulle tundub, et mul ei ole piisavalt kirjanduslikku annet...veel. Aga seda ma tean ka, et kunagi kirjutan ma raamatu

Ma ei oska õigel ajal magama minna. Vahetaksin öö ja päeva ära kui saaksin...kuigi võib-olla varsti vahetaks jälle tagasi

Ma ei taha midagi tehes kedagi matkida või olla kuiv ja tavaline, selline tüüp, kelle ma ise peaaegu alati ära tunnen ja siis teise lehekülje ette keeran või ära lähen. Kuigi samas, ei ole olemas ju liiga tavalisi inimesi, vaid ainult tavalised tähelepanu mitte tõmbavad maskid. Vahel on nad siiski inimese külge juba kinni jäänud

Kellegi naine

tahaks olla kellegi naine,
omamoodi muusa
ilma, et tunneks end üleliigsena,
ülehoolivana, ülehoolitsetuna,
üliinimlikult tugevana
või nõrgana, tujukana
peaksin teadma nüüd,
mida ma e i taha

ja veel...
ei taha kunagi kaotada ennast
kunagi

ainult hingesugulus
või miski selle sarnane,
on ainus, mis veel päästa võiks
ei ükski parfüüm,
aitäh!
see polnud see,
kõigest rabe tunnete vahetamine
katsutava asja vastu,
mis nõudis mult õnnelik olemist
mangus mult naeratuse
ja soojad sõnad,
mis oleksid pidanud kuuluma
mõnda teise päeva