Euroopa Liidu Maja filmiõhtud on päris lahedad, isegi veini saab ja puha. Mida mina küll ei mekkinud, sest jõudsin täpselt filmi alguseks. Täna näidati seal Philippe Lioret filmi "Welcome"...Kirjeldan veidi sisu, kuigi seda filmi peab lihtsalt ise nägema, et kõike mõista. 17 aastane iraagi poiss Bilal põgenes Prantsusmaale...kohalejõudmiseks kulus tal ei rohkem ega vähem kui kolm kuud. Ta ei põgenenud lihtsalt parema elu peale, vaid eelkõige tahtis järgi jõuda oma tüdrukule, kes koos perega oli emigreerunud Iraagist Inglismaale. Bilalil tekkis plaan üle väina Inglismaale ujuda, kuna ta mõistagi ei saanud oma põgenikustaatuse tõttu väina muul moel ületada. Bilal tutvus Prantsusmaal ujumistreeneri Simoniga, kellega tal mõne aja pärast tekkis peaaegu, et isa-poja suhe, vähemalt emotsioonide tasandil. See oli armas. Kusjuures alguses oli Simon põgenike vastu meelestatud samuti nagu iga teinegi...siiski ajapikku kutsus ta Bilali isegi enda juurde elama, kuigi see oli talle endale pidevalt kontrolliva politsei tõttu ohtlik. Samal ajal tahtis Bilali tüdruku ülirange isa teda Inglismaal vägisi mehele panna (tüdruku nõole). Bilal püüdis kaks korda Inglismaale ujuda, et oma armsamat näha ja temaga abielluda. Ta oli tüdrukuga tuttav olnud juba kolm aastat, kuid ei saanud tüdrukuga tema isa tõttu peaaegu kunagi kohtuda. See oli selline armastus, mis tekitas nii armetu tunde, kuna tundub, et see peaaegu ei ole reaalne (siin, kus inimesed ainult loobuvad teineteisest ja muud ei teegi), samas oli Bilal aga väga mõistlik ja eesmärgikindel. Esimesel korral korjati ta keset ujumist laevale ja saadeti külmast sinisena tagasi Prantsusmaale. Teisel korral...enam nii hästi ei läinud...
Kurb film...pisaraid oli mõnes kohas võimatu voolamast takistada. Ja see pani rohkem kui varem ka põgenikele mõtlema...selles mõttes, et kõik nad ei ole ju üldsegi räpased pätid. Paljudel on tolles riigis, kuhu nad nii väga end sisse smugeldada üritavad, keegi kallis ees...tema juurde saamine on aga omaette teema. Seaduse ees koheldakse kõiki võrdselt...kohtunik hüüab: "Järgmine, ärme raiska aega", saadab tagasi kodumaale ja ongi kõik...enne sured, kui saad seda, mida tahad.
Igav ei hakanud selle filmi jooksul igatahes kordagi.
No comments:
Post a Comment