Eile käisin emaga õhtul korra Märjamaa Gümnaasiumis...tal oli sealt mingeid pabereid vaja. Oli just pimenenud ja me ei pannud tulesid põlema. Hämar, täiesti tühi koolimaja...nähes neid treppe sellises vaikuses ilmub mällu tahtmatu ja veidi klišeelik meenutus tollest pead valutama panevast saginast, mis seal siis iga päev valitses, kui ma ise selles koolis käisin. Olen sinna vahepeal kahe aasta jooksul paar korda päeva ajal sattunud, aga see haudvaikus ja hämarus panid lausa seisatama ja saatma pilku ringi käima neil pimeduses kõrguvatel treppidel. Mu silme ette kerkis oh-kui-filmilik taasesitus iseendast kaheteistkümne aasta jooksul neidsamu treppe mööda astumas, jooksmas, naermas...üles ja jälle alla kulgemas sadu, isegi tuhandeid kordi. Mu minevikumina tuhises oleviku-/tulevikuminast vuhinal mööda ja ei osanud isegi aimata, et ma tulevikust teda vaatan. Haha, nagu "Võluväe" osa, eksole. Jah, aja vool on kiire...ja põnev. Huvitav on ka vahelduseks ajas tagasi minna, vähemalt mingisugusel tunnetuse tasandil. Tahaksin hea meelega teada, kus on need kohad maailmas, mida ma siiani avastanud pole, kuid kuhu ma palju aastaid hiljem tagasi minnes midagi sarnast tunnen ja vaimusilmas selgelt minevikusündmusi näen. Teine on Müüsleri küla Järvamaal, aga see on juba teine (ja tüütu) jutt, kuidas ma end kunagi selle väikese küla ja selle metsade printsessiks kujutlesin. Sinna tahaks suvel väga tagasi minna. Neid kohti tuleb veel...kindel see. Samas ei taha ma aga midagi liiga ette teada.
Mõned teised vilistlased olevat ka sinna kooli uuesti sattudes öelnud, et mujal on aeg edasi läinud, aga siin koolis seisab paigal - midagi ei ole muutunud. Võib-olla moodustab selle tunde kogemus, mille on jätnud üle poole elu samas koolis käimine või hõljub selles koolis tõesti mingi omalaadne vaim, mida tunneb eriti just selle maja suurtes tühjades koridorides seistes, kui sagin on eemaldunud. Tekib tunne, et ka siis, kui sina aupaklikult ukse kinni keerad ja sealt ära lähed, jääb vaikus püsima...aga ei...igal esmaspäeva hommikul on see tagasi...ja see on hea. Vaikse koolimajaga vastakuti seistes, õigemini selle sees, tuleb meelde nii hea kui halb ja sa ei teagi, kas peaksid selle maja nn vaimuga dialoogi astuma või piisab ka vaikusest, et kõike öelda. Siis sa aga taipad, et sa ei oskakski midagi öelda ja pole vajagi. Nagu mõne inimesegagi...olgu siis lähemast või kaugemast minevikust...võime ju öelda tähtsusetuid asju ja meil oleks ka võib-olla öelda midagi tähtsat, aga me saame aru, et see poleks tähtis...ning vaikida on uskumatult vabastav.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment