Niisiis...viimane pidu Polymeris...sakkis täiega, kui kasutada tiinekate sõnavara (kuigi neil on kindlasti juba moodsamad väljendid kujunenud, nii hästi ma eesti keele variatiivsust ilmselt ei tunne), kes end sinna karjade kaupa kohale olid vedanud. Läksime sinna siis kuuekesi kohale ja kogesime enam-vähem kõik tõeliselt sürri tunnet, et "miks ma end nii vanana tunnen?" Polymeris, kus enne oli mitu saali, mille vahel valida (samal ajal olid eri saalides laval erinevad esinejad), oli nüüd VIIMASEL üritusel, ainult üks saal...ja laval oli mingi uimane kahe-tüdruku-ühe-DJ bänd, kelle laulude sõnugi ei olnud võimalik dešifreerida...rääkimata sellest, et pehmelt öeldes raske oli nende muusikat kuulata (loe: kannatada). Ma tõesti proovisin ette kujutada, et ma naudin seda :) Kui nemad lõpetasid, oli vahepalaks valjusti makilt kostev akordionikääksutamine ja keegi loopis kurikaid, mida me teiste tagant lihtsalt ei näinud. Kuigi me olime seal võib-olla ainult 20 minutit olnud ja sissepääsu eest sinna hiirelõksu (kusagil oleks pidanud kirjas olema, et nüüd on neil ainult üks saal...näiteks kohe reklaamtekstis...suurte tähtedega!) veel sajase välja käinud, siis otsustasime ikkagi, et ei suuda enam, lähme levikasse...või siis lihtsalt koju, nagu õue jõudes parima ideena tundus...kojusammumine ja ma ütleks, järjekorras passimine, et Polymeri sisse saada, olid õhtu juures parimad hetked (no seltskonna jätame mängust välja, see oli tasemel, aga pettumus oli lihtsalt liiga suur). Kui nii külm poleks olnud, siis me oleks jäänud sinna välisukse juurde passima ja kõigile sisenejatele öelnud, et pole mõtet minna, jama pidu on. Ma ei tea, mis on, aga kui me mõne aja eest Vici ja Lauraga Kuku klubis käisime (ja uusaastaöö oli mul ja Vicil Kukus lihtsalt parim olnud), siis pidime sel korral ikkagi pettuma...seal käis just 70-80ndate õhtu (mida kusagil märgitud polnud), alguses välismaised kunagised hitid (milllegipärast just need, mis kohe mitte ei kutsu ouyeaa-tundega tantsima) ja siis algasid eesti soovilood...Marju Läniku omad näiteks. Ja ka siis, chillinud seal diivanitel heal juhul tund aega, ei pidanud me enam vastu. Tagantjärgi tarkus on tagantjärgi tarkus...ja rahakadu on ilmselt loomulik kadu, hehe. Aga nagu Tiina ütles:"Vähemalt me õppisime tänasest jälle midagi, ainult ei tea mida." Homme, ehk täna, on igatahes EHI ja EKA ühine tiigriaasta vastuvõtmise möll...it better be good! Sest ammu pole head pidu saanud, ma tõesti ei saa aru, MIS see on? Kas tõesti vanadus? Ma tean, et see poleks põhjus, kui ta ka oleks arvestatav põhjus. :) Saabki öelda, et AINUS väärt trall (peale VIP partyde in da house of course) ongi olnud see uusaastapidu sel aastal Kukus (ja Kukus on ka nii lahe rahvas...seal on lihtsalt mõnus chillida...ja last but not least, nii kena piletimüüja/turva, ülimalt karismaatiline, minust näiteks küll vist kusagil kolmkümmend aastat vanem), kus hea DJ lasi erinevaid muusikastiile eri ajastutest...ja eriti eredalt on mällu jäänud hetk, kui ABBA "Happy new year" vallutas uusaastaeufoorias ja samaaegses tühjuses kõik me meeled ja me kindlal pilgul teineteisele silma vaadates ja tantsu kõikudes laulsime:
"No more champagne
And the fireworks are through
Here we are, me and you
Feeling lost and feeling blue
It's the end of the party
And the morning seems so grey
So unlike yesterday
Now's the time for us to say...
Happy new year..."
ja teadsime, et kõik see, mis nüüd tuleb ja tulema peab, saab olema kordades parem...
No comments:
Post a Comment