Ohohoo

Oijaa, palju on paari päevaga juhtunud! Kuigi põhiliselt ainult jutu tasandil. Ajapuudus...tahaks selle nii väga kuhugi paksu metsa virutada! Ma olen nagu õnnelik, aga samas ei ole ka. (kes oleks, võiks küsida) Ma kardan jälle samade asjade pärast kannatama hakata, juba see toimubki. Esimesel päeval. Mis saab nii? Kõik lahendused, mis iganes selle teema kohta pähe tulevad, on kas sellised, et ma peaksin oma soovid ja tegevuse ümber hindama või kogu asja katki jätma. Õige lahendus oleks muidugi rahulikult võtta ja elu täielikult usaldada. Enne aknast välja vaadates mõtlesin, et tahaks lennata, või noh, aknast alla lennata, kuuse alla kukkuda. Teine pool on ka ses osas mõelnud, miks ta pidi üldse sündima...iseasi, kui tõsiselt. Hah, parajad eksistentsialistid sellised. Surm on vabadus...Ega tegelikult ei ole küll. Aga asi pole ju ometi nii hull, eksole. Hea on seda lihtsalt endast välja kirjutada, kogu täiega välja...

Ma tahan magada...

Kuigi võib-olla pöördun veel filosoofia juurde. Viigi loengud on lahedad. Ja ma nägin teda laivis ka...nice :)