Igal hetkel on oma laul...igal inimesel ka...vähemalt neil, kes meie elus mingit rolli on mänginud. Mäletan selgelt vaikselt kulgevaid hetki bussis, kui mu kõrvus oli juba kaua kaua mänginud Blue Octoberi "Quiet mind" ja mu näost poleks saanud ei head ega halba välja lugeda ja seda muutuste aega kümme kuud hiljem, kui Barry White ühel õhtul sadamas jalutades mulle laulis: "I love you just the way you are" ja mina olin nii segaduses, kui veel olla saab...aga lahendus tuli...see oli Saatus...sel hetkel...ja siis meenub mõni kuu hilisem aeg, kui kuulasin kuldsete viljapõldude vahel jalgrattaga sõites rahuoleval ilmel Great Lake Swimmersi "Your rocky spine'i" ja päikeseloojang oli nii ilus, et ma pidin korraks lausa seisma jääma...sinna vahele on jäänud muidugi palju muud, mille mainimiseks peaks algul meenutama hakkama ja siis enam ilmselt pidama ei saakski. Muusika on nii selgelt defineerinud paljud hetked, mis omakorda on vastava muusika täiesti omastanud ja endasse ahminud, nii, et ei tahagi neid lugusid enam kuulata, sest need meenutavad vaid seda, mis kunagi õnnelikuks tegi. Samas on ka neutraalset muusikat, mille puhul on poogen, kas oleme seda NEIL hetkedel kuulanud ja mis annab ehk just energiat juurde, kui seda jälle kuulata...ilmselt, kuna me pole seda nii südamesse võtnud. Sama on filmidega...mõningaid ei saa ega tahagi enam vaadata. Samamoodi on isegi riietega, mõne kindla punase jakikesega, saapakestega, kohtadega linnas ja maal...mõnda kohta ei taha me enam minna, kuigi kui läheme, saame vastumeelsusest üle. Kui kanname jälle neidsamu riideid, saame vastumeelsusest üle.
Järelikult...kõigest on võimalik üle saada.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment