Nii raske, et koju jõudes jakki seljast visates ja uduseks kiskunud silmadega aknast hetkeks välja vaadates, ei mäleta sa enam, kuhu sa selle jaki üldse viskasid või kuidas sa täpselt koju tulid.
Ja siis veel kõik need inimesed, kes justkui teaks midagi rohkem kui sina, aga solidaarsusest "vastasleeri" vastu (kes avalikult ei ole üldsegi mingisugune vastasleer) ning taktitundest, ei ütleks nad sulle kunagi midagi. Nad mäletavad samuti, kellega sa mõnel, nüüdseks mõttetuks muutunud õhtul kusagil olid. Kõik need tervitamised või mittetervitamised...kõik see kokku muudkui kuhjub kerge ebamugavusena kuhugi kõhu(tšakra) salakoobastesse. Imelik, täna ma lausa füüsiliselt tundsin seda. (ja näiteks ka südamevalu võib muutuda füüsiliseks valuks südames) Ja ongi nii...ma tean, et näiteks šamaanid suudavad puhastada inimese kõik seitse tšakrat sinna kogunenud negatiivsusest ja halbadest kogemustest, mida lahti lastes võib inimene isegi oksendama või nutma hakata ning tunneb, et midagi on ta sisemusest ära võetud nagu kivi, et nüüd on seal tühi koht...aga see on muidugi ainult hea.
Hehe, väga väga tahaks, et mõni šamaan minu ka ette võtaks. :) Muidugi saab tegelikult ainult inimene ise ennast tervendada, aga see tundub kogu selle sagina sees kuidagi võimatu...jääb ainult üle teisi petta oma intellektiga ja unustada kõik muu "kõrvaline".
Naljakas, kui ma lähen Tallinnast eemale, siis tavaliselt tunnen, kuidas mõtted ja enesetunne kohe paremaks lähevad. Mitte et ma usuks pimedalt igasugu sensitiive, aga ma mäletan, et paari aasta eest soovitas keegi neist inimestele, et hakake Tallinnast vaikselt ära kolima, kuna seal toimub mingisugune energeetika muutus. Ja näiteks Anni Arro ütles ühes intervjuus, et Tallinn on linn töötamiseks, aga mitte elamiseks. Midagi samalaadset on öelnud ka näiteks mu tuttav rumeenlanna, kes pidi ära kolima oma ilusast ja armsast Brasovi linnast, "koledasse" Bukaresti, kuna tahab arstiks õppida (ma olen ise ka neid mõlemat kohta näinud, Bukaresti küll vähem, aga esmamulje põhjal paistis see tõesti üks tavaline tööstuslinn olevat). Eks see ole vist see pealinnade värk...lõputu kollektiivne rabelemine ja võistlus mingi illusoorse "edukuse" nimel. See on loomulik, minged ohvreid tuleb tuua...aga midagi selle juures on niivõrd trööstitu. Kuigi ma olen tähele pannud, et mulle meeldib kiirelt elada, siis ikkagi mitte kogu aeg ja mitte hingetus keskkonnas. Teisest küljest on iga asi selline, milliseks sa ise ta mõtled ja siin Tallinnas on ju nii palju armsaid inimesi...enamus inimesi ongi sellised, aga teatud keskkonnas hakkavad toimima mingisugused riukalikud mehhanismid...ka nende armsate inimestega, minu endaga muidugi ka. Ma ei ütle, et kõik oleneb asukohast, ei...ikka ainult sinust endast, aga mingi kala on siin peidus küll...
Mmm, aga mul on igatahes meekooki :)
No comments:
Post a Comment