Vladimir Megre "Anastasia"...on...elumuutev raamat. Rohkem praegu ei ütlegi. Pole vaja öelda, et soovitan, sest kui keegi üldse seda blogi loeb, siis kohe raamatukokku seda raamatut tooma ta ikka ei läheks. Mina läksin, eile...kui mul oli parajasti vaba hetk ja mõtlesin, et võiks ju teada saada, mis seal siis nii väga kirjutatakse. Aga mida varem seda lugeda, seda parem. Seda raamatut ei saa eriti käest panna (sellist asja pole minuga juba aastaid juhtunud, kui üldse kunagi). Kavatsen kindlasti kõik seitse osa läbi lugeda. Näe, milleni võib viia orkutis uue tuttava kommuunide avastamine. :)
Ja täna semiootikas, just pärast "Anastasia" lugemist, rääkis Mihhail Lotman metsinimestest, et need ei ole mitte jetid ega libahundid, vaid ikka inimesed. Mul oli jube tahtmine vahele hüüda, et muide...ega te Vladimir Megred ei ole lugenud.
Anastasia, kes elas sünnist saati taigas ja suhtles karude ja huntidega, oskas leida vastuseid kõigile inimeste probleemidele, nägi nii praegu elavate kui kunagi elanud inimeste mõtteid nähtamatu kiire abil (kui end sellele keskendas), polnud samuti mingi üleloomulik tegelane, vaid nimetas end inimeseks ja ütles, et kõik inimesed on selleks võimelised (see pole fantastikateos, vaid päriselt toimunud sündmused) ning Vladimir omakorda meenutas, et kõik, kes on kunagi maailma ajaloos mingi religiooni või õpetusega välja tulnud, on läinud metsa...mitte mingisse superkadeemiasse, vaid just metsa ja olnud mõnda aega täiesti eraldi.
Ma usun, et Anastasia tundmaõppimine annab vastused väga paljudele, et mitte öelda, kõigile küsimustele. Aga soovitan...lugege kas või selleks, et vastu vaielda.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment